Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kiviaja asulakoht
Mälestise registri number 12387
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 2-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 17.05.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Rita Peirumaa

Märksõna(3)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Kuressaare-Tagamõisa ja Kihelkonna-Mustjala teeristist Mustjala poole kuni metsani on kagu pool teed end. Paju mõisa väljal olnud üks suurematest Kihelkonna ümrbuse muinaskalmistutest. Neid kivikalmeid on arvukalt lõhutud juba 19. sajandil, suurema osa lõhkus aga kohlik kolhoos nõukogude perioodil. Vanemas kirjanduses on see kalmeväli jaotatud mitmeks osaks (Uuerehe põld, Leetu põllud ja mitmed üksikkalmed). Neilt põldudelt kokkulükatud kalmekivid on praegu vallis Leetud põldude servas, kust leiti üks mõõk.

1874. aastal kaevas siin tollane Kuressaare Gümnaasiumi õpetaja Holzmayer, hiljem teised huvilised. 1895. aastal võtsid siin arheoloogilise kaevamise ette Moskva arheoloog S. Bogojavlenski ja P. P. Stackelberg. Neist kaevamistest on muuseumidesse jõudnud hulgaliselt ehteid ja relvi, mis asuvad Moskvas, Tallinnas, Riias jm.

1975. -1976. aastal kaevati arheoloog T. Tamla juhatusel Kalmupõllul liivaseljakul skandinaaviapärast matmispaika (kamberhaud?). 286 leiu hulgas olid mõned kullatud ehted, originaalne mõõgatupp, kilbitükike jm. Kalme all oli kiviaja asulakoht.

[Arheoloogia Eestimaa teedel; J. Selirand, V. Lõugas; Tallinn 1988, lk 217]

Sisestatud: 06.11.2009.

Mälestise ajalugu


Asulakoht pärineb II aastatuhandest e.m.a.

Leiud ja kaevamisaruanne asuvad Tallinnas Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi Areoloogiakeskuse fondis.

Sisestatud: 25.02.2010.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 27.03.2015.