Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalamaja kalmistu
Mälestise registri number 1239
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ajaloomälestis
Arvel 21.06.1995
Registreeritud 20.09.1995
X-koordinaat 541339.69
Y-koordinaat 6590372.76
Mälestise vana number 718-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(4)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 13.08.18

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna arheoloog, Ragnar Nurk

Mälestise tunnus


Üks vanimaid kalmistuid väljaspool vanalinna, 16 saj, kohati viidatakse ka 15. saj. Kalmistu on ära märgitud 1688 aasta Waxelbergi aasta linna plaanil. 1730. a on kalmistu ümber ehitatud plankaed. Kalamaja kalmistu oli 18. sajandil Pühavaimu ja Mihki kiriku matmispaik. 1780. aastal ehitati väravatorn, mis on säilinud tänaseni. 19. sajandil laiendati kalmistut mitmel korral, nii, et tema pindala kasvas 6,4 hektarini. Kalmistule on sajandite jooksul maetud tohutu hulk surnuid, näiteks 60 aasta jooksul (1842-1902) üle 30 000. 1863. a ehitati hauakaevaja maja. 1867 aastal ehitati kabel. Pargiks muudeti see 1964. aastal, kuni selle ajani maeti sinna. Praeguseks ei ole hauatähised enam säilinud. See-eest on alles surnuaia väravaehitis koos kellatorniga, mis restaureeriti 2002. aastal. Park on suhteliselt ühtlase puistikuga ja seda läbib jalgsiteede võrk.

Sisestatud: 24.11.2010.

Kirjeldus


Kalamaja kalmistu on taastatud kalmistupargina ning seal on eksponeeritud mitmeid ajaloolisi hauatähiseid.

Sisestatud: 01.11.2018.

Ajalugu


1770. aastaks tekkis Tallinnas vajadus rajada uusi kalmistuid, sest järjest kasvav linn oli jõudnud pea kõikide seni tegutsenud kalmistute ümbrusse. Uute kalmistute rajamist kiirendas Katariina II korraldus, mille järgi keelati matmine kirikutesse ning uusi kalmistuid tuli rajada vähemalt 100 sülla ehk 213 meetri kaugusele linnamajadest. Pärast seda korraldust rajas toomkiriku kogudus uue kalmistu Mõigule, vene kogudused rajasid uue kalmistu Juhkentali. Selle lähedusse rajati 18. sajandil veel katoliku ehk, nagu rahvasuus nimetati, poola kalmistu, samuti juudi ja muhamediusuliste kalmistud. Pühavaimu kogudusele jäi alles Kalamaja kalmistu. Kalamaja kalmistu kuulus kuni 1941. aastani põhiliselt eestlaste (Pühavaimu ja Jaani) kogudutele, kuid sinna on maetud ka soome-rootsi Mihkli koguduse, mõnel määral ka saksa koguduste liikmeid. Kalmistu eksisteeris kuni 1951. aastani, seega üle 400 aasta. Veel 1911. aastal ilmunud Tallinna juhis „Illustrierter Führer durch Reval“ märgitakse Kalamaja kalmistul säilinud vanimate hauamärkidena saksa soost kodanikele pandud paekvist mälestusmärke 17. sajandi I poolest. 1930ndail aastail eemaldati need tähistused kalmudelt ja kuhjati väravatorni kõrvale, mis äratas tolleaegse muinsukaitse tähelepanu ja pahameelt. Prof Olaf Sild on pidanud neid paekivist tähiseid vanadeks, hiljem ümber tehtud kalmutähisteks, millel olid säilinud endised ja uuemad maetute nimed. Hilisemad Tallinna uurijad on aga nende kõrgete, ülalt rattakujuliste paekivist sammaste kohta andnud hoopis teistsuguse seletuse-need olnud algselt etikukivideks linnakodanike majade treppide ääres. Et aga tänavaäärsed trepid takistasid liiklust, lasti nad 19. sajandi algul ära koristada. Neid kasutanud siis enamasti käsitöömeistrid omaste haudade tähistamiseks, eeskätt Kalamaja kalmistul. Osa neist võime näha veel nüüdki Oleviste kiriku välisseina äärde paigutatuna, osa Dominiiklaste kloostrii ruumides teiste raidkivide hulgas. Mõned näited neist kalmukividena kasutusele võetud endistest etikukividest. Üks selline kannab aastaarvu 1634 ning krahv Brahe nime. Hiljem on kivisse raiutud uus aastaarv 1801 ning tähiskivi on saanud hoopis eestipärase nime Jurre Lembe. Kas endisele Kalamja kalmistule on maetud ka aja- ja kultuuriloos tuntud inimesi, pole enam võimalik tuvastada. Pole teada isegi vanade kalmisturaamatute olemasolu. On siiski mõned Kalamaja kalmistul asunud kalmud, mille meenutamine on kultuuriloo seisukohalt õigustatud. Siia on maetud nimelt Eduard Bornhöhe ema, Eduard Vilde ema õde Maria Brunberg (1827-1878) ning tema tütar, omaaegne Estonia näitleja, ooperilaulja Olga Mikk-Krull-Vahtriku ema Julie Brunberg-Mikk (1857-1933). Maia Rüütel-Brunbergi järglastest on võrsunud asrvukalt tuntud teadlasi ja kunstiinimesi. Küllap oleks põhjendatud algatus püstitada rahvuspargiks muutunud vana kalmistu puude alla skulptuur, meenutamaks kultuurilukku jälgi jätnud emade mälestust. Teadaolevalt on endisele Kalamaja kalmistule maetud ka esimene tuntud eesti soost raamatuillustreerija ja ksülograaf, Carl Robert Jakobsoni vend Eduard Magnus Jakobson.

Sisestatud: 24.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole kaitsevööndit eraldi kehtestatud on Kalamaja kalmistu kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 24.11.2010.