Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Kihelkonna maalinn"
Mälestise registri number 12391
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
X-koordinaat 389459.56
Y-koordinaat 6473308.72
Mälestise vana number 624
Ava kaardil

Paikvaatlused(6)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 11.05.23

Menetleja: Allveearheoloogia nõunik, Maili Roio

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 17.05.2011.

Kirjeldus


Maalinna on üldkujult piki-ovaalne 120 x 75m mõõtmetega. Maalinna paikneb männimetsaga kaetud liivaluidetel. Välisnõlva kõrgus on 8-10 meetrit, kalle 28-30 kraadi. Õue pindala on maalinnal 5300 m2.

Sisestatud: 07.08.2009.

Asukoha kirjeldus


Kihelkonna maalinna asub Kihelkonna-Mustjala maantee 5. kilomeetril, teest 140 m lääne pool.

Sisestatud: 07.08.2009.

Ajalugu


Kihelkonna maalinna kirjeldas esimesena J. B. Holzmayer. Maalinna ei ole seni kaevatud, ka puuduvad siit juhuleiud, seepärast on maalinna kasutusaega rakse dateerida.

Tõenäoliselt tegu pelgupaiklinnusega. (Saaremaa 2. Ajalugu. Majandus. Kultuur, 2007, lk 59).

Sisestatud: 07.08.2009.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Kihelkonna_maalinn

Sisestatud: 13.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 27.03.2015.