Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalmistu asub Elme mõisa ja Vantri küla vahel, mõisast umbes 800 m, külast umbes 500 m eemal, 60 meetrit lääne pool teed, mis mõlemaid ühendab.

Kalmistu asub põldude keskel oleval paesel karjamaal. Mõisa ja küla piiril olev kiviaed jagab kalmistu kahte ossa, millest ühte osa kutsutakse „Mõisakalmuks“ ja teist „Vantri kalmuks“. Mõisa kalm on kaetud tiheda sarapikuga, mille hulgas 3 suurt tamme. Põõsaste all tundub veidi künklikum maapind. Idapoolses ääres on pae- või liivavedamisega umbes 70 m pikkune ja kuni 30 m laiune auk moodustunud, mis umbes 1 m sügav. Läänepoolsel äärel, suure tamme all paistab silma küngas – 5 m läbimõõduga 30 cm kõrge, ka põllu äärel paistab paar kivivaret.

Piiriaiast kagu pool asuv „Vantri kalm“ on pea täiesti lage, pae murdmisega künklikuks muutunud ja kaetud peene paeklibuga. Suuremad künkad on 5-7 m läbimõõduga, kuni 2 m kõrged, kuid kas need just hauakünkad, on raske öelda.

Kohalike elanike teatel olla leitud küngastest - paeklibu ja väikeste põllukivide korra alt umbes 30-60 cm sügavuselt põletamata luukeresid, panustega. Kalmistu edelanurk on põlluks haritud. 1921. aasta toimetatud külamaade kruntimise järel on kalmistu jäänud Vantri küla Oga talu maadele.

Umbes aastal 1917 olla kalmistu alast uudismaa kündmisel Vantri küla Jürna Aadu talu pereema leidnud mõõga, mis 1921. aastal olla vanavara korjaja kaudu Tallinna Muuseumi saadetud, nagu kõneldi mainitud peres. Teise teate järele olla kalmistust luukerede juures ja ka üksikult leitud veel mõõk, lai kirves ja väikeseid ristikesi. Ka mõisa kalmust olla asju leitud.

[Allikas: Kaarma kihelkonna muinasjäänused. 1922. AI Arhiiv]

Ajalugu

Kivikalme pärineb 2. aastatuhande algusest pKr. Kalme on riikliku kaitse alla võetud 1964. aastal.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.