Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kabeliaed"
Mälestise registri number 12395
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 657
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 13.09.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


"Kabeliaid" Irase küla Uustalu pere maal, "Kabeli" vabadikukoha juures, külast umbes 500m põhjapool.

Matusekoht asub keset liivakaid põlde, poolkuivanud jõesängi põhjakaldal, kaetud noore kaasikuga. Teda ümbritseb vana kivitara, mis paiguti lõhutud, kuna osa matusekohast on haritud põlluks. Põhjapoolses osas - kaskede all - tunduvad paksu maakamara all hauakünkad peituvat. Neis leiduvat 70-100 cm sügavusel terved luukered, rikkalike pronksist ehteasjadega. Haudades leiduvat ka palju sepa tehtut, rauast puusärginaelu. Hauad on päält kaetud 0,3-0,6 m paksuse raudkivide korraga, mis mullaga üle kasvanud.

Leide on saadud väga palju, eriti matusekoha lõunaosa põllukstegemisel. Ka põhjapool olevaid terveid hauakünkaid on varasemal ajal külapoisid varem kaevanud. Sõjariistust olla leitud üks oda, nimelt praegu põlluks tehtud alalt. Kas see on olnud hauas, pole täpselt teada. Palju on leitud pronksist ehteasju, nagu käevõrusid, spiraalsõrmuseid, ja eriti palju hoburaudsõlgi. Olla leitud ka kaks suurt käevõru. Õp ES on vaid üks käevõru, kirjeldatuga sarnane, selle otsade küljes olnud peened pronksketi otsakesed, mis leidja ära murdnud.

[Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, TÜ Arheoloogiakabineti toimetised; Tartu 1924, lk 33]

Sisestatud: 18.10.2009.

Mälestise ajalugu


Kalmistu pärineb II at algusest pKr.

Sisestatud: 19.10.2009.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 27.03.2015.