Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 12403
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 659
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rikutud

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Keidi Saks

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Looduslikult on koht väga hästi kaitstud: loodeküljelt voolab läbi väike oja, ida ja kagu pool on aga 3-4 m kõrgused liivaseljandikud. Linnuse rajamisel on viimased omavahel ühendatud, nii tekkis ovaal, välisnõlvalt 10 m kõrgune ringvall, kaldega 25-31 kraadi. Maalinna väline läbimõõt on loode-kagu suunas 270 m, ristipidi 70 m. Õue pindalalt on Lihulinn Saaremaa suurim - ligi 18 000 m2. Valli sisejalamile kaevatud aukudest on leitud poolpõlenud palgiotsi ja sütt (10-60 cm paksune kiht), mis ilmselt pärinevad maalinna puukindlustustest. Teaduslikke kaevamisi maalinnal läbi viidud ei ole.

Sisestatud: 07.08.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Maalinna paikneb küladest eemal metsas, liivaluidetel, mida osalt piiravad sood. Lihulinnale näitab teeviit Kuressaare-Mustjala 20. kilomeetrilt.

Sisestatud: 07.08.2009.

Mälestise ajalugu


Maalinn on kasutusel olnud kindlusehitusena II aastatuhande alguses.

Sisestatud: 07.08.2009.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 27.03.2015.