Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik kalmerajatis, inimluid ja teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Tegemist on umbes 100 m läbimõõduga alaga, mis eraldub ümbritsevast maastikust suuremate raudkivide ja tihedalt paiknevate paetükkide poolest. Kivikalme täpsemaid piire on raske määrata. Kivikalme ala on tasane ning tõuseb vaid paekihi tükkide võrra. Kalmekivid on sammaldunud ning seal kasvab okaspuumets.

Asukoha kirjeldus

Kalmistu "Kalmumägi" asub Karida külast Orikülla viivast teest ida pool, külast umbes 450m mõisa poole. Karida küla "Kooli latsi", Kooli pere end. maadel. Kalmistu asukoht ei ole maanteelt ega külateelt viidatud, asukoht paikneb keskealisest hõredas männikus, on tähistatud arheoloogiamälestise metallist sildiga.

Ajalugu

Kivikalme pärineb II aastatuhande algusest. Kivikalmet on kirjeldatud 1924. a Saaremaa ja Muhu muinasjäänuste kirjelduses, lk 82. Võetud riikliku kaitse alla 1964. aastal.

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Kirjandus

Laialdasel karjamaal, kus kasvab harv rohi ja hulk kadakapõõsaid, asub muistne kalmistu (1924 toim). Tal pole tuntavat piiri kusagil, ainult umbes 100 m läbimõõt, suur ala eraldub selle poolest ümbrusest, et sääl leidub tihedalt paetükke ja suuremaid raudkive (neid on osalt juba ära veetud) ning pinnal üksikuid tumedamaid mullaga kohti (tuhaga segatud). Kalmistu on suuremalt jaolt tasane, ida suunas vähe tõusev, kõrge ainult paetükkide kihi võrra, mis pinda katavad. Mingisugust korrapärast moodustist ei esine.

Umbes 4-5 cm sügaval asub huumuskiht, täis paekilde, kust süsi ja leide välja tulnud. Leiud asuvad madalal, mõned otse maapinnal. Juba ammust aega on ümberkaudne rahvas sääl kaevanud ja leidnud sõjariistu ja ehteasju. Kohte ja potitükke on võrdlemisi vähe leida olnud. Kaevand on 1889. aastal prof. Hausmann 2 korral. Kaevamisel saadud üle 100 numbri sõjariistu, ehteasju, nende hulgas hästi alalhoidunud hoburaudsõlgi, hulk spiraale, nuge jne. Raud- ja proksasju pea sama võrra - kõik võrdlemisi hästi valmistatud. Leiud säilivad Saaremaa Muuseumis (õp Kergi kogude järgi Karide-Oriküla).

[Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, TÜ arheoloogiakabineti toimetised 1924, lk 83]

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Kividest rajatud kalmete ehitus, matmisviis ja erinevate kalmevormide levik muutus aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised võivad olla ümara või nelinurkse põhiplaaniga, sisaldada eraldi kividest laotud keskset kirstu või mitte, omada kõrgemat või madalamat kivikuhjatist. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud mitmeid ümbermatmisi. Surnutele on kivikalmetesse aegade jooksul kaasa pandud erinevaid esemeid.