Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi "Hallkivi", "Hallikivi"
Mälestise registri number 12407
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
X-koordinaat 401726.21
Y-koordinaat 6461653.94
Mälestise vana number 70-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 05.05.23

Menetleja: Saaremaa nõunik, Liis Koppel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 04.09.2013.

Kirjeldus


Tegemist on suure, umbes 1,2 x 2,5 m mõõtmetega graniidist kultusekiviga, mis on lõhestatud kolmeks osaks. Siledatelt ülemistelt kivipindadelt võib leida hulgaliselt väikesi uuristatud lohkusid (kokku 29 tk). Kivi suurem osa on kasvanud tänapäevaks kadakapõõsasse. 1925. a põletasid karjased kivi katki.

Sisestatud: 30.06.2009.

Ajalugu


Kivi on kultusekivina kasutusel olnud I aastatuhande II poolel eKr.

Sisestatud: 30.06.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 04.09.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline – lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohku peetakse naise (või naisjumaluse) tunnuseks (sootunnuseks). Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69).

Sisestatud: 04.09.2013.