Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kabeliase
Mälestise registri number 12408
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 292-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 30.06.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Mihkel Koppel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kabeliase.

Mälestise tunnus


Maastikuliselt eristatavad ehitise jäänused, inimluid ja teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 04.09.2013.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on neljakandilise kabeli kontuuriga, mis eristub maastikus on kõrgema kohana. Mullakamara all on osaliselt säilinud lubimördiga laotud soklimüürid.

Sisestatud: 04.09.2013.

Mälestise ajalugu


Kabeliase pärineb 14.-16. sajandist.Rahvasuus "Kiriku varemed" Kõrkküla Kassiku Jaagu tl põllul, talust edela pool. Kärla koguduse õpetaja Kerg on siit müüride alt keldrist leidnud surnuluid. Müürid umbes 1-2 m kõrged, seotud lubimördiga. Loode pool on liivkünkad, kartuliauke täis, kust on leitud luid. Arvatavasti on siin matusekoht. Rahvajutu järgi tahetud siia ehitada kirikut, aga pahad vaimud lõhkunud selle öösi ära, mis päeval ehitet. Siis pandud härjad kivikoorma ette ja need jäänd praeguse Kärla kiriku kohale seisma, kuhu see siis lõplikult ka ehitet - muinasjutt, nagu seda mujalgi väga laialt kirikute kohta räägitakse [Saaremaa ja Muhu muinasjäänused; TÜ Arheoloogiakabinet, toimetised; Odamees 1924].

Sisestatud: 12.05.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 04.09.2013.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 27.03.2015.