Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Tallinna piirikivi
Mälestise registri number 1241
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 21.06.1995
Registreeritud 20.09.1995
Mälestise vana number 262-k
Liigitus ajaloomälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 09.01.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harju maakonna vaneminspektor, Ly Renter

Mälestise tunnus


Tähelepanuväärne ajaloolist väärtust omav piiritähis

Sisestatud: 02.10.2018.

Mälestise kirjeldus


Kivi paikneb suhteliselt lagedal, kuid madalal ja vesisel paepealsel heinamaal. Tegemist on keskmise suurusega, enam-vähem trapetsja kujuga raudkiviga, mille pealispind langeb kergelt ida ja kirde suunas. Kivi küljed on järsud, vaid N-poolne külg on veidi kaldu. Nii kivi pealispinnale kui ka veidi kaldu olevale N-poolsele küljele on sisse raiutud rist. Pealispinnal oleva risti harude ristumiskohas on u 1 cm läbimõõduga rauast muna. Sellest ristist ida pool on kivisse raiutud number 86 või 98 (olenevalt sellest kummalt poolt vaadata). Kivi lõunapoolse külje kõrval on maasse kaevatud u 60 cm kõrgune kolmnurkse ristlõikega betoonpost, mille kivi-poolsel küljel on metallplaat tekstiga: „Eesti Vabariigi kaitse all olev Tallinna linna halduspiiri punkt.“ Mõõdud: pikkus N-S 1,4 m, laius E-W 1,2 m, kõrgus 0,7 m. Umbes 7 m ida poole jääb kultusekivi nr 2616.

Sisestatud: 27.01.2017.

Mälestise ajalugu


Ülle Tarkiaineni artikli järgi
Eesti alal on varasemate piiride kujunemisel olnud kõige tähtsam tegur loodus, mis on piiranud inimtegevuse ala sügavate metsade, ulatuslike soode ja veekogudega.
Seoses 13. sajandil kujunenud uute võimu- ja omandisuhetega ja asustuse tiheduse kasvuga algas senise tsooni- või vööndipiiri järk-järguline asendamine lineaarse piiriga.
Maade läänistamisel hakati piire üha täpsemalt ja ühemõttelisemalt kindlaks määrama, millega hakkasid senised orgaanilised piirid asenduma kunstlikega, millel oli juba selgelt eraldav ja kaitsev funktsioon ja millega kaasnes ka kunstlike piiritähiste kasutuselevõtt.
Ristimärgiga tähistatud kivid ja puud olid need kaks piirimärki, mis võimaldasid kõige kergemini märkida maha sellist piiri, mis ei sõltunud vaid loodustingimustest, vaid inimese tahtest.
Kultuurmaastike osi - teed, sillad, paganlikud kultusekohad - kasutati piiri märkimisel, sest neil oli oluline osa kohalikus sotsiaal-majanduslikus ja kultuurielus ning see soodustas piiride kinnitumist kohalike elanike mälus.
Vaatamata kunstlike piiritähiste tähtsuse kasvamisele kasutati jätkuvalt piiri tähistamisel ka nii looduslikke tähiseid kui ka kultuurmaastiku elemente, mis tingis selle, et lineaarsed piiriosad vaheldusid mitte nii täpselt märgistatud osadega.
Kuni 17. sajandi lõpuni oli kasutusel suur hulk erilaadseid piiritähiseid alates loodus- ja kultuurmaastiku elementidest kuni spetsiaalselt piiri tähistamiseks kaevatud aukude, kivihunnikute, kraavide ja märgistatud kivide ning puudeni.
Puude kasutamine piiritähisena oli loomulik, sest nad olid juba ammustest aegadest omandanud nii maastikus kui ka inimeste mälus orientiiri staatuse.
Suured puud on olnud olulised maamärgid, mis kergendasid maamõõtjate tööd ja võimaldasid piiripunke maha märkida suuremat vaeva nägemata.
Kui puude kasutamine oli tavaline lineaarse piiri väljakujunemise perioodil, siis mida täpsemaks ja olulisemaks lineaarsed mõisate piirid muutusid, seda vähem vastasid puud sellise piiri tähistamise vajadusele.
Rootsi võimud hakkasid 17. sajandi lõpul valduste piiride tähistamist korrastama.
Piiritähisena sai kasutada vaid piirikive ja kupitsaid ning puude kasutamist piiri tähistamiseks soovitati vältida, sest puud kasvavad ja muudavad aja jooksul oma kuju.
Rahvaluulekogudes on puude kui piiritähiste kohta vähe teateid, sest puude kasutamine piiritähisena hakkas hääbuma juba 17. sajandil.
Endise vööndi- ehk tsoonipiiri asendumine lineaarse piiriga võttis Eesti alal sajandeid.
Täpne lineaarne piir muutus valitsevaks alles 17. sajandi lõpust alates ning soode ja metsade alal õieti alles 18. ja 19.saandil.
Piiriruum muutus piiriliiniks, mistõttu seni tavalised looduslikud piiritähised jäeti kõrvale ja piiri tähistamiseks kasutati vaid ristiga märgitud piirikive ja piirikupitsaid

Sisestatud: 22.03.2012.