Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 12411
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 661
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 06.08.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Mihkel Koppel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomulik kalmerajatis, inimluid ja teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 01.09.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme paikneb väikesel seljandikul Tõlli-Mustjala-Tagaranna maantee (nr 21101) ja Kärla-Sauvere maantee (nr 21119) ristumiskohast kagu pool, asudes kahel pool Tõlli-Mustjala-Tagaranna maanteed.

Sisestatud: 01.09.2013.

Mälestise ajalugu


Kivikalmetest koosnev kalmistu pärineb II aastatuhande algusest. Kivikalmetest koosnev kalmistu on kohalikele teada olnud kogu aeg, 19. saj lõpus uuriti kalmistut arheoloogiliste kaevamiste läbi. 1964. aastal võeti kalmistu riikliku kaitse alla.

Sisestatud: 30.01.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 01.09.2013.

Kirjandus


Kalmistu paikneb Sauvere küla end Lauri, Marguse ja Penu talu maadel teelahkmel kohas, kust teed Sauverre, Kärlasse, Kuressaarde ja Taulile lähevad, kohal kus Sauvere poolt tulles põld teest kaugub ja algab karjamaa (tänapäeval männimets, toim), kahel pool teed.

Asudes kahel pool teed, on osa kalmistut karjamaal, mis väikseid kive, paetükke täis külvatud, täis auke ja künkaid (küngaste kõrgus kuni 25 cm, aukude sügavus kuni 40 cm, harilikult aga 15-20 cm). Peal kasvavad kidurad madalad kadakapõõsad (1924. toim). Kalmistu kirdeosa on olnud paevõtukohaks. Osa kalmistust asub põllul, mis karjamaast kiviaia abil eraldatud. Seal on kive vähem kui karjamaal, need on üksikutesse hunnikutesse kokku korjatud.

Kalmistu ulatus Kirde-edela sihis on umbes 280-300 m, loode-kagu sihis umbes 180 m. Külarahvas ei tea palju leidudest. Teatakse vaid, et kohanimi on niisugune ja et siin kunagi on kaevatud. Kaevatud on seal ammu, praegu on kogu ala läbi tuhnitud ja auke täis (1924 toim.). Kõigepealt on talupojad ise kaevanud, siis õpetaja Kerg ja 1895. aastal vene uurijad Stackelberg ja Bogojavlensky. Riistad olnud 10-30 cm sügavusel tuhkmaas. Harilikult on paetükkide kihi all peen punakas liiv.

Osa leidudes on Kuressaares (Saaremaa Muuseum õp Kergi kogud), nende hulgas on nuge, kette, keekandjaid, võti, klaashelm, pandlaid, sõrmuste katkeid, kadunud on mõõk, mille käepide on hõbedaga platteeritud.

["Saaremaa ja Muhu Muinasjäänused"; 1924 TÜ Arheoloogiakabineti toimetised, lk 83-84]

Sisestatud: 30.01.2010.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Kividest rajatud kalmete ehitus, matmisviis ja erinevate kalmevormide levik muutus aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised võivad olla ümara või nelinurkse põhiplaaniga, sisaldada eraldi kividest laotud keskset kirstu või mitte, omada kõrgemat või madalamat kivikuhjatist. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud mitmeid ümbermatmisi. Surnutele on kivikalmetesse aegade jooksul kaasa pandud erinevaid esemeid.

Sisestatud: 01.09.2013.