Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kindlustatud asula
Mälestise registri number 12461
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 668
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 06.10.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Kindlustatud asula.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Asulakohaks on omal ajal valitud väike neemik, mis kerkis merest välja ca 1,5 m kõrguse laiuna ja oli ühendatud kitsa ja madala maakaelaga põhja pool asuva Kalmumäega. Linnuse ase jääb 40-50 m kauguselee lõuna pool asuvast Kuke ojast.Viimane on relikt kunagisest laiemast väinast, mis ühendas Saaremaa idaosas Koigi järve ümbruses paiknenud siselahte avamerega.
Ridala linnus-asula paikneb samal põhja-lõuna suunalisel moreenseljakul, millel paikneb ka 4-5 km (S-poole) kaugusel asuv Asva linnusasulagi. Ridala juures on see moreenseljaks läbilõigatud Kuke oja oruga.
Väliselt ei meenuta Ridala asula millegagi tavapäraseid maalinnasid.

Sisestatud: 15.03.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ridala küla tuumikust 500 m kagus, Kuressaare - Orissaare teest 350 m idas, keset põldu põõsaste ja puudega kaetud künkal.

Sisestatud: 15.03.2010.

Mälestise ajalugu


Ridala linnusasula on dateeritud 7-8. sajandisse e.m.a.

Kaevamistel selgus, et asula kindlustamiseks ei ole rajatud mullast ja kividest valli, vaid on piirdutud puidust taraga, mille sisse rajati majandus- ja eluhooned. Kohati on puutara ette hakatud ka kivitara rajama. Hooned olid tara taga ristkülikukujulised ja osaliselt paeplaatidest põrandatega. Hoonetes esines lahtiseid maasse süvendatud koldeasemeid, paekivist laotud ahjusid. Kultuurkihi paksus asulas on 30-40 cm, suurenedes üldiselt mäe servade suunas. Kuna asula on olnud avastamise hetkeni kasutusel põllumaana, on 15-20 cm osa segamini küntud.Asula idaserva on sõja ajal rajatud mingi kelder või panipaik (mille auk on praegu lahti).
Asula täpset ulatust on uuringuteta (kaevamisteta) raske määrata. Proovisurfide ja kaevamiste alusel on asula maa-ala 40 x 35 m, ca 4500 ruutmeetrit.
1961.a rajati asula edelaserva 66 ruudu suurune kaevand, mida järgmisel aastal laiendati 138 ruuduni. 1963. a tehti kaevand asula kaguküljele 231 ruutmeetrit. Ühtekokku on läbi kaevatud 435 ruutu + väike proovikaevand, mis ulatus väljapoole linnus-asula piire. Kõik kaevandid on tasandatud.

Linnus avastati A. Kaldmäe poolt künni ajal, märgates tuhavööndit künka jalamil ja põlenud kive. Küntud maa seest leidis ta luust nooleotsa, luust naaskli ja savinõukilde, mis on üle antud Saaremaa Muuseumile. 196.. toimusid Ajaloo Instituudi eestvedamisel kaevamised (A. Kustini juhtimisel). Selgus, et on tegu hilispronksiaegse asulakohaga.1962. a jätkas kaevamisi Vassar. Kaevamistel koguti 4200 savinõukildu, 45% riibitud pinnaga neist. Leitud sadakond valamisvormikatket, mõned kiviesemete katked, pronksist õõskirves, luust nooleotsad jm.
Lisaks kaevamistele on "Linnamäe põllu" NO servalt vastu "Kalmumäge" leitud kivitalb, Linnamäe ja küla vaheliselt põllult kulunud kantidega jahvekivi.

Sisestatud: 15.03.2010.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 26.03.2015.