Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht "Hiiekoht"
Mälestise registri number 12467
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 689
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 06.09.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Rita Peirumaa

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Ajaloolisele looduslikule pühapaigale viitava kirjalikult fikseeritud rahvapärimusega seotud maastikuelement (mägi, küngas, org, mets vms), selle asukoht maastikul, teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht.

Sisestatud: 07.08.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohverdamiskoht paikneb Metsaääre külas, Hiie talust põhja pool, soisel alal. Ohverdamisikohast lõuna poole jääb arheoloogiamälestis ohverdamiskoht "Hiietantsitajate koht" reg nr 12468.

Sisestatud: 07.08.2014.

Mälestise ajalugu


Ohverdamiskoha võib dateerida II aastatuhandesse. Ohverdamiskohta on mainitud 1024. a Saaremaa ja Muhu muinasjäänuste kirjelduses, lk 49.

Sisestatud: 07.08.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 07.08.2014.

Allikad


Hiiekoht paikneb Metsaääre küla endisel karjamaal, mõnikümmend meetrit Penimäest põhjapool, Metsaääre ja Koikla külade piiri lähedal. Hiie talust umbes 530 m loode poole. Hiiekoht asub Penimäe ja Pärsama küla "Külma" perede poole tõusva seljandiku vahel orus, madalal soisel karjamaal, lepametsa tuka ääres, mis 1920. aastatel maha raiutud. Seal olnud vanasti suur raudkividest ohvrialtar, umbes mehekõrgune, mille otsa kiviastmeid mööda pääsenud. Hiie talu peretütar, u 20. a neiu seletas, et veel tema lapsepõlves (20. saj algul) see altar kaunis terve olnud, igatahes olnud astmed veel tunda. 1920. aastatel olla karjapoisid altari ära lõhkunud, ja kivid laiali veeretanud, kus nad pehmesse soopinda on vajunud. Praegu paistavad vaid kivide nukad maast välja umbes kümnekonnast kivist, mis korratult 15-20 m alale laiali paisatud. Üks osa kive olla juba maasse vajunud, et neid enam näha pole. Millal seal ohverdamas käidud, seda aega enam ei mäletatud. Leitud ei teata sealt midagi olevat. Miks altar veel terve olles maasse ei vajunud ja alles pärast lammutamist ära vajus, jäi selgusetuks.

[Allikas: AI arhiiv, Karja kihelkonna muinasjäänused. 1922]

Sisestatud: 16.09.2010.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 26.03.2015.