Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12470
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 110-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.09.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Keidi Saks

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 10.08.2014.

Mälestise kirjeldus


Kivi on kolmnurkse põhiplaaniga ja kumera pealispinnaga. Tema pikkus OW suunal on 2,2 m, laius NS suunal 1,6 m, kõrgus 0,8 m ja suurim ümbermõõt 6 m. Kivi pealispinnal leidub 36 korrapärast, ümara põhiplaaniga, kunstlikku lohukest.

Sisestatud: 11.04.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Karja kihelkonnas. Mälestis paikneb Mätja külas, Jahmaste talust 80 m lääne pool. Mälestis jääb Karja kirikust 0,7 km ida pole, Karjast Leisi-Orissaare maanteele viivast teest 0,8 km ida poole. Mälestis on oma algselt kohalt sinna veetud.

Sisestatud: 11.04.2011.

Mälestise ajalugu


Mälestis kuulub arvatavasti I aastatuhandesse eKr. Mälestis registreeriti esmakordselt 1976. a arheoloog Mati Mandeli poolt. Mälestisele on koostanud passi 1976. a suvel arheoloog M. Mandel.

Sisestatud: 11.04.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 10.08.2014.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 10.08.2014.