Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 12473
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 678
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Keidi Saks

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Maalinn asub soode vahel oleva kõrgustiku läänepoolsel äärel. Põhjaküljel ulatub madalik otse vallideni, samuti läänes. Läänepoolse madaliku keskel umbes 100 m sisemistest vallidest asub 2000 m2 suurune ala, mis on tasane liivapinnasel ala, kus põhjavesi maapinnal loigus seisab. Seda kohta nimetab rahvasuu „Vereväljaks“, pidades teda oletatavaks tuhandete eestlaste tapmiskohaks ordumeister Burchard von Dreyleweni poolt 1344. aasta saarlaste mässu ajal. Umbes 0,5 km edasi lääne poole on maalinna ala kaitstud veel oja läbi, mis voolab välja väikesest allikast ja kaob põhjapoolsel madalikul.

Maalinn vajab ainult idast ja lõunast kunstlikku kaitset, mida pakuvad vallid. Need on kahekordsed, moodustudes sisemisest ja välimisest vallist. Välisvalli moodustab 400 m pikkune looduslik maksimaalselt 8 m kõrgune liivaseljandik. Välisvalli madalam lõunaosa on lõhutud seal varem paiknenud Purtsa küla kartulikoobaste tõttu, samuti on ühel lõunapoolsel vallikünkal paiknenud lubjaahi. Vall seisab koos liivast, mille pinnase-erosiooni kaitseb okaspuumets. Välisvalli mõlemad otsad lõppevad kaunis järsku vastu madalikku, mis maalinna kasutamise ajal on takistanud vaenlast nähtavasti soo tõttu ümber välisvallide otste minemast.

Sisemised vallid paiknevad rohkem maalinna loodeosas. Nad on algupäraselt moodustanud ca 90m läbimõõduga hoburauakujulise ovaali, mille ots „Verevälja“ soo poole lahti on olnud. Praegu on järel ainult kaks valliotsa, mis on üksteisest lahus, mis on järele jäänud pikematest ovaali külgedest. Vallid on 30 m laiad ja 4-5 m kõrged, moodustades vallide vahele 20 x 30 m suuruse tasase maaala. Sisemised vallid on moodustatud liivast, mis on pealt raud- ja paekividega vooderdatud, mis on tänaseks suurelt osalt maha varisenud. Valli 45m laiune purustatud osa paikneb ovaali kirdeosas, kus valli kivid ja sein on kunagi silmnähtavalt purustatud. Kaevu jälgi pole näha, võimalik, et kaevu polegi olnud, kuna maalinna kasutamise ajal ümbritses teda kahest küljest allikatega varustatud soo. [„Saaremaa ja Muhu muinasjäänused“, TÜ arheol kabinet 1924]

Sisestatud: 15.05.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Geograafiline asukoht on olnud maalinna kaitseks kõigiti soodne. Põhjast, läänest, idast ja lõunast, suuremalt osalt ka idast, ümbritsevad „Kooljamägede“ ala mitme km laiused sood, vaheldudes 15-20 m üle merepinna tõusvate tuiskliiva seljandikega, seega täiesti läbipääsematud, pidades silmas, et maalinna tarvitamise ajal need sood veel veerikkamad pidi olema kui praegu. Ainuke juurdepääsu võimalus on olnud idast, hilisema Pamma mõisa poolt tulevast kitsast, künklikku ja kaunis järsku seljandikku mööda, mis paksult tuiskliivaga kaetud, kust käib ka praegune tee.

Seljandikud on praegu kaetud valdavalt okaspuumetsaga. Maalinna ala põhikiht on savi ja paas, mis tasastel kohtadel algab umbes 1 m sügavusest. [„Saaremaa ja Muhu muinasjäänused“, TÜ arheol kabinet 1924]

Sisestatud: 15.05.2009.

Mälestise ajalugu


Kooljamäed on arvatavalt maalinnaks, kus murti saarlaste vastupanek suure eestlaste mässu mahasurumisel (1343-1345) ordumeistri Burchard von Dreyleweni poolt. Marburgi, Renneri jt kroonikate teatel olnud maalinn „suur ja kindel“. Tema vallutamisel kaotanud sakslased üle 500 mehe, kuna saarlasi tapeti 9000. Maalinna vanem „kuningas“ Vesse poodi jalgupidi üles. Et saarlased allaheitmise tingimuste järel selle maalinna ise pidid maha lõhkuma, ja maalinn kõigi teiste Saaremaa maalinnade juures kõige enam hävitamise jälgi kannab, siis näib põhjendatud olevat, et just Kooljamägede maalinn on seotud kroonikaist teadaolevate suure eestlaste mässu sündmustega. [„Saaremaa ja Muhu muinasjäänused“, TÜ arheol kabinet 1924]

Sisestatud: 15.05.2009.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 26.03.2015.

z