Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 12475
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.05.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Mihkel Koppel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 10.08.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub Tutku-Pärsama teest (nr 21161) lääne pool, avatud maastikul. Kalmistust ida poole, kahele poole maanteed jääb arheoloogiamälestis asulakoht reg nr 12474.

Sisestatud: 10.08.2014.

Mälestise ajalugu


Kalmistu hauad on pärit ligi kahe sajandi pikkusest ajavahemikust, sinna maeti 13. sajandi algusest 14. sajandi lõpuni. Arheoloogiakirjanduses "Karja kalmistuna" tuntud maa-alune kalmistu avastati 1949. a. ehitustöödel, mil sealt kaheksateist luustikku leiti. 1955. aastal kaevati kalmistut arheoloog A. Kustini juhatusel. Kalmistu on rajanud aga nähtavasti mõni jõukam suguvõsa enne kiriku ehitamist (Esivanemate kalmuküngastel; J. Selirand, Tallinn 1967, lk 91)

Sisestatud: 12.10.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 10.08.2014.

Kirjandus


J.Selirand. Esivanemate kalmuküngastel. Tallinn 1967, lk 91.
/.../ Kalmistu hauad on pärit ligi kahe sajandi pikkusest ajavahemikust, sinna maeti 13. sajandi algusest 14. sajandi lõpuni. Surnud lebavad ristiusu kombe kohaselt peadega läände, vähe on haudades esemeid. Sealsele matmiskombele omane ristiusu mõju on täiesti arusaadav. Kalmistust ainult 2 km kaugusele jääb Karja kirik, mis ehitati 13. saj keskpaiku ja oli olemas juba enamiku sellest ajast, mil kalmistusse maeti. Kalmistu on rajanud aga nähtavasti mõni jõukam suguvõsa enne kiriku ehitamist.

Pärsamal laia seljandiku veerul asuv arheoloogiakirjanduses "Karja kalmistuna" tuntud maa-alune kalmistu avastati 1949. a ehitustöödel, mil sealt kaheksateistkümmend luustikku leiti. 1955. aastal kaevati kalmistut arheoloog A.Kustini juhatusel. Siis leiti 10 naise-, 11 mehe- ja 8 lapseluustikku, kuna kolme leitud luustiku sooline kuuluvus polnud nende halva säiluvuse tõttu enam määratav. Kokku võis Karja kalmistus, mis võttis enda alla 300-400 ruutmeetrise ala, umbes 70 maetut olla, osa haudu on jäänud aga ehitiste alla.

Enam-vähem ovaalse kujuga ja lameda põhjaga haudade sügavus oli 60-80 cm, suurim kaugus üksteisest 2-3 meetrit. Tavaliselt oli igasse hauda maetud üks surnu, ainult kahte hauda oli kumbagi asetatud mees ja laps. 12 hauast leiti kirstulaudade jäänuseid ja kahes ka kirstunaelu. Mõnes hauas oli kirstulaudade peal säilinud kasetohutükikesi. Nähtavasti neil juhtudel oli kirstupõhi kasetohuga kaetud. Surnud olid asetatud hauda peaga läänekaarte poole. Käed olid pandud kas sirgelt keha kõrvale, küünarnukist kõverdatult vöö kohale, rinnale või vaagnale, mõnikord tõstetud ka õlale.

Surnud olid maetud pidulikus rõivastuses, ehete ja mõningate tarberiistadega. Huvitavad on naistehaudadest leitud rõivaste katkendid, mis pronksspiraalikeste ja -rõngakestega on kaunistatud. Selline rõivaste ilustamisviis oli II aastatuhande alguses levinud kõikjal Baltimaadel, samuti Soomes ja Karjalas, vähemal määral ka Peipsi järvest ida pool elavate läänemeresoomlaste juures.

Esemeid oli haudades tagasihoidlikult, sageli ainult üks või paar eset korraga ühes hauas. Kõige rohkem leiti neid naistehaudadest, milleks olid peaasjalikult ehted - hoburaudsõled, ovaalse peaga ja ristpäised rannanõelad, helmed, ripatsmündid, laiad õhukesed ja spiraalsed käevõrud, sõrmused, mõned vööpandlad. Ainsa tööriistana tuli naistehaudadest välja nuge. Meestehauad olid tunduvalt vaesemad, sisaldades esmajoones nuge; leiti ka mõned varrasahelikud, rihmajagajad, tulusrauad, luisk ja heitoda otsik. Täiskasvanute hauapanustega samalaadsed olid lastepanused, kusjuures lastehaudades oli leide mõnevõrra rohkem kui meest-, kuid vähem kui naistehaudades. /.../

Sisestatud: 12.10.2009.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Ainult külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis sageli kuni 18. sajandini, paiknevad ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 10.08.2014.