Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kiviaja kalme
Mälestise registri number 12489
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 692
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 14.07.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Mihkel Koppel

Märksõna(4)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalme, Kiviaja kalmistu.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 06.08.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kiviaja kalme asub Koki külas, Sake talu hoonetest 150 m kirde poole, Lümanda-Koimla teest ida suunas kruusaaugu kohal.

Sisestatud: 25.02.2010.

Mälestise ajalugu


Sake talust umbes 150 m idas paikneb endine kruusaauk, kust 1917. aastal vene sõjaväelased tee tegemiseks kruusa vedasid. Kruusaveo käigus leiti 3 luukeret. Ühe luukere juurest kruusaaugu keskosa juures leiti silmaga ja ümmarguse kannaga kivikirves. Luukere olnud maapinnast 25 cm sügavusel, nagu juuresolijad mõõtnud. Kruusaaugus võis näha väga jämedateralise kruusa hulgas ka 1922. aasta inspektsiooni käigus surnuluid. Muid asju nagu tulekivi kilde ei leitud. Kruusaaugust idas tulnud surnuluid välja ka 1922. aasta kevadkünnil. Samuti on tollane peremees leidnud kagu poolt kalmet savinõukilde.

Kivikirve leidis Koki küla Pärdiste vabadikunaine Anna Huums. Kirves oli löödud leidmise juures katki ja hiljem kaduma läinud (Allikas: AI arhiiv, Kihelkonna kihelkonna muinasjäänused, 1922).

Sisestatud: 06.09.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 06.08.2014.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 26.03.2015.