Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 12529
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 317-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.10.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Inna Ligi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 28.07.2014.

Mälestise kirjeldus


Alal ei ole selgelt eristatavad kivikalmed ja muistsete põldude põllukivihunnikud, kuna need paiknevad läbisegi. Kivikalmed on enamasti ümmargused, pealt kumerad ja kamardunud raunad, mille läbimõõt ulatub 4,5 m kuni 13,5 meetrini ja kõrgus 0,4-0,7 meetrini (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.07.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Muhu kihelkonnas. Kivikalme asub puude ja võsaga kaetud endisel karjamaal, Raegmale viiva metsatee ääres, põhja-lõuna suunalisel seljakul. Kivikalme kuulub kivikalmete gruppi, mälestised reg nr 12521-12529. Antud piirkonda, kivikalmete vahele, jääb ka arheoloogiamälestis muistsed põllud, reg nr 12531.

Sisestatud: 28.07.2014.

Mälestise ajalugu


Kalmed võiksid oma ehituse, mõõtude ja matmisviisi poolest kuuluda pronksiaja lõppu või rauaaja varasesse järku – I aastatuhande II-IV veerandisse eKr. Kivikalmed on esmakordselt registreeritud V. Lõugase poolt 1984. aastal. Kalmetel on paiknenud vaatetorn. Mälestisele on koostanud passi 1985. a oktoobris arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.07.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 28.07.2014.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 28.07.2014.