Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Asukoha kirjeldus

Kivikalme paikneb Küdema - Ohtja teest ja Ohtja laudast lõuna pool, mesasel maastikul.

Ajalugu

Kivikalme võib dateerida II aastatuhande algusesse. Kivikalmet on mainitud 1924. a Saaremaa ja Muhu muinasjäänuste kirjelduses, lk 94.
Ajaloo Instituudi arhiiv, 1922. Mustjala kihelkonna muinasjäänused.
/.../ Kivikalme asukoht Ohtja külas Kalme ja Teela end. vabadikuperede vahel tee ääres. Kalme asub Ohtja küla end karjamaal. Ala on liivane, osalt luitene, kus kasvavad männid. Kalme nime kannab kõrgendik, mis on umbes 25 m pikk, 10-20 m lai ja 3,1 m kõrge. Kalmest lääne pool asub teine väiksem küngas, kus ka kohaliku rahva teatel olla midagi leitud, samuti on leitud kalme ümberkaudsest liivast inimluid. Leiud säiluvad Riia Muuseumis, publitseeritud on 2 hoburaudsõlge, arheoloogiliselt on ala kaevanud Aspelin. /.../

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.