Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 12537
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 711
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Keidi Saks

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Muinasaegsele kindlustusele iseloomulike kaitserajatiste jäänused, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht, maastikuliselt eristatav, kirjalikult fikseeritud pärimusega seotud koht.

Sisestatud: 24.07.2014.

Mälestise kirjeldus


Paatsa maalinn on madal liivast ringvalliga piiratud ala. Maalinn avastati 1961. aastal, kui siloaugu kaevamisel leiti muistseid savinõukilde. Linnusevalli kaevamisel 1963. aastal (Aita Kustin) avastati valli alt hoonete jäänuseid, sealhulgas osa kisklaudadest põrandaid ja ahjualus. Võimalik, et valliga piiratud alal asus kindlustatud talu või mõis. Vahetult linnuseaseme läheduses avastati suure, vähemalt neli korda põlenud ja taasehitatud sepikoja ase. Maalinna läbimõõt on 60 m, tasase õue pindala ligikaudu 1400 m2. Kuni 1936. aastani oli linnuseõuel põld, mis jäeti siis sööti. Valli nõlva kõrgus on 1,5-2 m. Linnuseõuel on lisaks 6-7 m läbimõõduga siloaugule hulganisti kartuliauke, eriti maalinna lõunaosas.

Sisestatud: 05.06.2009.

Mälestise ajalugu


11 -13. sajandil paiknes vahetult maalinna juures kindlustamata asula. Paatsa maalinn pärineb 13. saj lõpust või 14. saj algusest.

Sisestatud: 05.06.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 24.07.2014.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Paatsa_maalinn

Sisestatud: 18.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 24.07.2014.