Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kalm ca E-W suunaline, 14 m. Idapoolse ringi läbimõõt 8-8,5 m.

Asukoha kirjeldus

Võhma külatuumiku edelaservast 300 m edelas, Kihelkonna-Leisi mnt ja sellelt Võhma külla pöörduva vana maantee vahelises kolmnurgas, karjamaal. Ca 200 m piki vana teed (teelt kalmeni ca 25 m).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Allikad

Võhma küla kinnismuistised registreeriti esmaskordselt 1922. a üliõpilase Theodor Vaasi poolt (vt Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, Tartu 1924, lk 95-96 ja 98). Tollal võeti siin arvele linnusease ("maalinn") külamaade kaguserval ja kaks arvatavat ajaloolise aja matusepaika, üks Järise tee ääres, teine küla lõunapoolsetel karjamaadel maanteest paarsada m põhja pool.
Uuesti sai Võhma ümbruse arhailisele maastikule tähelepanu pööratud seoses Saaremaa varase ja vanema rauaaja muististe põhjalikuma väljaselgitamisega 1970ndail aastail.Esimene inspektsioon Võhmasse sai korraldatud Kaali kaevamiste ajal 1977. a. Sel korral sai katise alla võetud ümmargune kivikalme külamaade kirdeosas ja samas läheduses paiknev rauaaja asulakoht. Küla edelaserval avastasime tarandkalme, mis paiknes endistel külapõldudel, nüüd juba karjamaal ja 2 kivikalmet.
Võhma arheoloogilist uurimist alustati 1986. a, kui sai sooritatud väiksemaulatuslikud arheoloogilised kaevamised Võhma maalinnal ja sooritatud maastiku põhjalikumat inspektsiooni. Selle töö esialged tulemused on publitseeritud ENSV TA Ühiskonnateaduste Toimetistes. Samal aastal avastasime siin ka Saaremaa vanima muinasasula, mis paikneb külamaade lõunapoolses osas vanal rannavallil, koolimajast mõnisada meetrit lõuna-edela suunas.
1987. a alustasime külamaade edelaosas paikneva tarandkalme kaevamist sihiga leida siit mitmetarandiline kivikalme, mis kujutaks end Liiva Putla tüüpi mitmetarandilist kivikalmet ilma kivikirstkalmest "ripatsita". Töid finantseeris ENSV Ajaloo Insituut. Esimese aasta töötulemused on publitseeritud ENSV TA Toimetistes, Ühikonnateaduste seerias 1988:4 (V. Lõugas, Kivikalme Võhmas (Saaremaa)), kus on antud skeem muistise asukohaga. Esimesel aastal selgus, et tegemist on siiski liitunud kalmega, mille vanemaks osaks on traditsiooniliselt kivikirstkalme ja hilisemaks osaks tarandkalme. Üllatas seevastu väga varaste põletusmatuste leidmine kalmes.
1988. a kalme kaevamist jätkati. Suurem osa ajast pühendati kalme "äärevarade" uurimiseks. See valmistas üllatuse, sest selgus, et kalme juurde on veetud omal ajal hulgaliselt asulakohalt põlenud kivide prügi, mis on loobitud kalme kõrvale ida ja lõunaküljel. Sellest kiviprügilast leidsime arvukalt asulaleide - keraamikat ja kiviesemeid jm. Kaevamised jäid sel aastal pooleli. Läbi kaevamata kivikirstkalme põhi, osaliselt teine tarand ja lõunapoolne äärevare kaugem serv, mille kohta sai arvatud, et see võiks jääda isegi näidiseks tulevastele põlvedele, kes võiksid selle põhjal kontrollida meie järeldusi. 1988. a tööde kokkuvõte ilmub TA Toimetistes, Ühiskonnateaduste sarjas 1989:4. (allikas: Võhma muististe uurimislugu. Vello Lõugase isikuarhiiv (TLÜ AI Arheoloogia arhiiv)).

Meedia

- Artikkel: Maakonna võimsaim kivikalme langes rüüstajate ohvriks. Meie Maa 11. sept. 2010
- Artikkel: Rüüstaja vedas Võhma kivikalme kivid oma hoovi. Saarte Hääl, laupäev 11.sept. 2010
- Artikkel: Saaremaa võimsaim kivikalme langes rüüstajate ohvriks. Postimees L 11.sept. 2010
- Artikkel: Võhma kivikalme rüüstajad vedasid varastatud kivid koduõuele. Õhtuleht L 11.sept. 2010

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.