Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12593
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 241-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 10.05.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 21.07.2014.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi on ligikaudu 1 m läbimõõduga piklik pealt tasane raudkivi, mis kaetud väikeste 5-6 cm läbimõõduga lohkudega.

Sisestatud: 15.07.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi paikneb Saikla-Orissaare vana teetammi sees Saikla poolt lähenedes selle paremas seravas, olles pealispinnaga teetammi kruusakattega samas tasapinnas.

Sisestatud: 15.07.2009.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi pärineb I aastatuhandest eKr.

Sisestatud: 15.07.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 08.09.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline – lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohku peetakse naise (või naisjumaluse) tunnuseks (sootunnuseks). Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69).

Sisestatud: 08.09.2013.