Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kindlustatud asula ja ohverdamiskoht
Mälestise registri number 12602
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 123-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 16.10.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Rita Peirumaa

Märksõna(5)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht, Kaitserajatised, Kindlustatud asula.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Kaali kindlustatud asula paikneb Saaremaal Kaali järve (meteoriidikraatri) kaldal, olles ümbritsetud 2 m laiuse kiviaiaga. Sellest muistisest on uuritud 1976. aastal 135 m2 suurune ala (V. Lõugas). Elamujäänuseid küll ei avastatud, aga leiti päris rohkesti hilispronksiaja keraamikat (sh kaunistatud tordeeritud võru vajutusega või näpiornamendiga nagu Asvas ja Ridalas ja vähemal määral ka Irus).

Peale selle saadi arheoloogiliste kaevamistel ka savist valamisvormide ja tiiglite katkeid, merevaigutükke, jahvekive, oletatav linakamm jms. Kultuurkihi ülaosast leiti neli hõbeeset, nendest kolm (2 spiraalkäevõru ja 1 paelakujuline kaelavõru) peitleiuna koos ja üks spiraalsõrmus eraldi. Aare on pärit arvatavasti nooremast rauaajast.

Kindlustatud asula dateeringuks on hilispronksiaeg ja eelrooma rauaaja algus, siit on saadud kolm raadiosüsiniku dateeringut, mille kalibreeritud väärtus jääb aastate 760 ja 210 eKr vahele. Kaali ümbruskonnast on juhuleiuna saadud ka üks pronksist nn Härnevi-tüüpi ehtenõel.

[Baltimaade pronksi- ja rauaaeg; V. Lang, Tartu 2007; lk 47]

Sisestatud: 13.11.2009.

Meedia


"Kaalis valmistutakse rahvusvaheliseks konverentsiks" artikkel 24.11.1998 Meie Maa.
"Kaali kraater muudetakse turismimagnetiks" artikkel 26.02.2000 Järva Teataja.
"Kaali kraatris puuritakse minevikku" artikkel 19.03.2001 Eesti Päevaleht.
"Kaali kraatrist vändatakse täispikk dokfilm" artikkel 07.05.2002 Postimees Online.
"Kaali meteoriidikraatrid muinasmaastike projektis" artikkel 08.05.2002 Meie Maa.
"Kaali kõrvalkraatrid tehakse puhtaks" artikkel 14.06.2002 Meie Maa.
"Kaali kraatritest tehtav film jõuab Discovery ekraanile" 04.07.2002 Eesti Päevaleht.
"Film Kaali meteoriidiplahvatusest võib jõuda teaduskanalile Discovery" artikkel 03.07.2002 Meie Maa.
"Kelle kätes on mineviku tulevik?" H. Solnaski artikkel 13.09.2002 Õpetajate Leht.

Sisestatud: 06.11.2002.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 26.03.2015.