Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Vareseranna kabel"
Mälestise registri number 12604
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 726
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 20.10.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Rita Peirumaa

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 17.07.2014.

Mälestise kirjeldus


Matusekoht (?) või ranna kaitsevall (?) "Vareseranna kabel" Kailuka küla lähedal, Varese ja Elmsaare talude vahel Sutulahe ääres, umbes 100m merest. Siht N-poolsesse otsa Püha kirikust lõuna ja Elmsaare talust loodesse. Pikkus põhja-lõuna suunas 320 m, laius 10-30 m. Madalal merelammel, mis alles "kabelist" umbes 30 m kaugusel tõuseb. Koht on praegu karjamaaks. "Kabel" on poolsõõris minev vallitaoline moodustis. Kive on mõni märgata põhja-poolses otsas. Leidudest ei teata midagi. ühe teate kohaselt olla see vall endine maalinn, mis aga tõenäoline ei paista olevat. Kunstlik moodustus see on, kas aga muinasaegne - on kahtlane.
(Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, TÜ Arheoloogiakabineti toimetised, 1924, lk 114)

Sisestatud: 02.03.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu paikneb Sutu lahe ääres, Kailuka - Kärsa rannateest (tee nr 5920174) lõuna ja edela pool, maastikuliselt kõrgemal kohal.

Sisestatud: 17.07.2014.

Mälestise ajalugu


Maa-alune kalmistu pärineb II at algusest pKr. On olnud kalmistuna kasutusel 13.-18. sajandil. Võetud riikliku kaitse alla 1964. aastal.

Sisestatud: 19.10.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Sisestatud: 17.07.2014.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Ainult külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis sageli kuni 18. sajandini, paiknevad ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 17.07.2014.