Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kiviaja asulakoht
Mälestise registri number 12623
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 122-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 27.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Mihkel Koppel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Neoliitiline asula avastati kruusakarjääri rajamisel. Mullakihi eemaldamise järel 0,45 ha suuruselt alalt täheldati kruusakihi pinnal tumedamaid laike, mis on kiviaja asula kultuurkihi sügavamad osad. 1977-1978. aastal uuriti paljandunud laigud - kokku oli neid rohkem kui 140 - arheoloog L. Jaanitsa juhatusel läbi: peaaegu pooled neist osutusid maasse süvendatud leeasemeiks, osa majapidamisega seotud aukudeks.

Kaht lohku oli kasutatud matmiseks. Ühes neist oli kaks täiskasvanu luustikku. Need olid selili, ühe pea kirdes, teisel lääne-edelas. leiti ka väikelapse luid. Hauapanusteks olid luuharpuun, õõstalb, merevaigutükke, lubjakivirõngas, väikese röövlooma lõualuu ja kvartsitükke; eriti rohkesti oli aga hauas loomahammastest ripatseid (ühe luustiku juures 73, teisel 35 ripatsit). Matmisel oli hauda puistatud punamulda. Teises hauas oli konksusasendis luustik paremal küljel, pea lääne poole, põlve lähedalt leiti poolik kivitalb.

1979. aastal jätkus buldooseriga vallidesse kuhjatud asula kultuurkihi läbiotsimine. Asula on tekkinud hilismesoliitikumis. Põhiline leiumaterjal pärineb Saaremaa varaneoliitikumist (primitiivsed kivitalvad, silmata kirved, lihvimiskivide tükid, kvartsesemed). Vähe on loomaluid (peamiselt on esindatud hüljes), luuesemete tükke, jämeda koostise, riibitud (rihveldatud) pindade ja vähese ornamendiga keraamikat. Ainult seliliasendis luustikud pärinevad neoliitikumi hilisemast järgust, kammkeraamika kultuuri ajast.

[Arheoloogia Eestimaa teedel; J. Selirand, V. Lõugas, Tallinn 1988, lk 212]

Sisestatud: 16.10.2009.

Mälestise ajalugu


Kiviaja asulakoht on kasutusel olnud hilismesoliitikumist (6500-4900 eKr) hilisneoliitikumini (3200-1800 eKr) III - II aastatuhandel e.m.a.

1977. aasta kevadel alustas Saaremaa TREV kruusa kaevandamist Pihtla vallas Kõnnu küla juures. (Kuressaare-Kuivastu mnt 15. km-lt 2 km Pihtla poole). Pärast pinnase koorimist märgati heledal kruusal tumedaid laike. Tööd katkestati. Tallinnast kohale kutsutud arheoloog tegi siin kindlaks kiviaja asulakoha olemasolu. Veel samal aastal alustati ja järgnevail aastail jätkati asulakohal arheoloogilisi kaevamisi (V. Lõugas, L. Jaanits). kahjuks tekitati kruusa kaevandamisega kõrval asuvas karjääris vanima kiviaja asula kultuurkihile korvamatut kahju.

[Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised; O. Pesti, K. Rikas, Tallinn 1983, lk 12]

Pärast kruusakarjääri rajamist terveks jäänud kultuurkihti lõhkus mitmel korral Kõljalal sovhoos. 1979. aastal sai asulakoha lõhkumise eest kohtulikult karistada üks sovhoosi töödejuhataja. Viimase terveksjäänud lapi Saaremaa vanimast asulakoha kultuurkihist, mille keskel seisis arheoloogiamälestise tähis, kündis aga ümber üks Kõljala sovhoosi karjak 1982. aasta sügisel, et sinna kultuurheina külvata. Jälle tuli pöörduda muinsuskaitseseaduse alusel kohtu poole, karjakut karistati ühe aasta paranduslike töödega.

[Arheoloogia Eestimaa teedel; V. Lõugas, J. Selirand; Tallinn 1988]

Sisestatud: 16.10.2009.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 26.03.2015.