Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Linnus paikneb kirikust N pool, umbes 45 x 60 m maa-alal; linnuse ligikaudse plaani koostas 1888-89 J. B. Holzmayer. Territooriumi N-küljel asus massiivne 4-tahuline ehitis, nurgal väike flankeeriv torn. Tornölinnust täiendati hiljem (koos kiriku laiendusega). Kogu maa-ala piirati ringmüüriga, mille vastu NO-s rajati pikk tiibhoone ja viimasega täisnurga all N-piiril veel teinegi tiib. Nii jäi algne torn sisetorniks. Vähene looduslik kaitse lauskmaal nõudis regulaarset kavatist, seda soodustas ehitusmaterjal dolomiidi näol. (Eesti Arhitektuur 2, 1996, lk 78).

Ajalugu

Ehitati tornlinnusena 1255-90 ja hävitati ülestõusu ajal 1343, jäeti taastamata; säilinud on vaid osad müürikatkendid maapõues.

Arvatavasti varsti pärast saarlaste vastuhakku, ehitas ordu Pöide linnuse. Linnus ise polnud nähtavasti kuigi suur, mõnes allikas nimetatakse teda ainult "torniks". Siit läksid aga 13.-14.sajandi vahetusel välja ordu rünnakud piiskopialade vastu. 1343. a hävitasid saarlased Pöide linnuse.
Kui saarlaste vastupanu oli murtud, ehitati põhjaranda Soneborch-nimelise (=Sühnenburg, s.o karistuse- või trahvilinnus) linnuse. Uus linnus, mida saarlased nimetasid Maasilinnuseks, oli palju tugevam endisest (refereeritud raamatust "Eesti. IV, Saaremaa. Maateadslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus". 1934).

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.