Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 12686
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 204-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 26.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 05.06.2014.

Mälestise kirjeldus


Kalme on põhiplaanilt peaaegu ümmargune, pealt lage ja kamardunud. Kalme läbimõõt on 17 m ida-lääne suunas ja kuni 19 m põhja-lõuna suunas. Kalme on pealt tasane ja tema kõrgus on 1,05 m. Kogu kalme ulatuses ulatub kamarast välja suuremate raudkivide nukke. Kalme põhja ja kirdeservale on kogutud omal ajal põllult üsna palju põllukive. See lade on 0,5 m kõrgem kui kalme lagi. Kalme keskkohast 3-4 m ida pool on ligi 1 meetrilise läbimõõduga auk kaevatud, mis on täidetud parajate tõstekividega. Kalme keskel on näha üks ida-lääne-suunaline sirge lõunaservaga raudkivi, mis võiks olla kivikirstu põhjaots (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 05.06.2014.

Mälestise ajalugu


Kivikalme pärineb I aastatuhande lõpust eKr või meie ajaarvamise algusest. Kalme on avastatud V. Lõugase poolt 1978. a sügisel. Tõenäoliselt on tegemist hilise kivikirstkalmega. Kalmest on proovišurfiga 1979. a oktoobris leitud üks savinõukild, mis üle antud Ajaloo Instituudi kogusse. Mälestisele on koostanud passi 1979. a juulis arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 05.06.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 05.06.2014.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 05.06.2014.