Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Põhiplaani järgi otsustades oleks nagu kaks ümmarguse põhiplaaniga kalmet kokku sulanud, kusjuures lõunapoolsem on suurema läbimõõduga. Kalme pikkus on 17 m, laius idaosas 4,5 m ja lääneosas 7 m. Kalme kõrgus on ligikaudu 0,5 m. Kivide vahed on täidetud tihedasti mullaga, millest paistab välja üksikuid paekivide nukke. Kalme pealispind on lame ja servad üsna lauged, nii et kalme kontuuri on raske eraldada (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Ajalugu

Kivikalme pärineb I aastatuhande lõpust eKr või meie ajaarvamise algusest. Kalme on avastatud V. Lõugase poolt 1978. a sügisel. Kalme siseesituse üle on raske otsustada. Võimalik, et siin on väike kivikirstkalme mingi juurdeehitusega või kalme vastu kogutud kivihunnikuga. Leide ja luid kalmest ei ole saadud. Mälestisele on koostanud passi 1979. a juulis arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.