Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kalme paikneb kõrgemal põlluseljakul, mis on ümbritsevast maapinnast paar meetrit kõrgem. Kalme paikneb põllupeenarde ristumiskohas ja seetõttu on tema kontuuri raske täpselt määratleda. Kalme edelapoolne osa on 8 meetrise läbimõõduga põllukivihunnik, mis on kalme põhiosaga ühendatud 4-5 meetri laiuse kamardunud põllupeenraga. Kalme põhiplaani moodustab ovaalseks valgunud kivihunnik, mis on kogutud kalme idajalamile ja põllupeenardele. On näha, et kalme lääneserva on põllult kive lükatud, mõned kivid on visatud ka kalme lael. Kogu kalme paksult kamardunud pinnast ulatuvad esile sammaldunud kivide nukid. Kalme lagi alaneb põhja suunas. Kalme algset kuju on rohkem rikkunud kivide juurdetoomine kui äraviimine.

Asukoha kirjeldus

Kivikalme paikneb endise jaotuse järgi Valjala kihelkonnas. Kivikalme asub Kalli-Tõnija teest ligikaudu 120 m kagu pool, avatud maastikul. Kivikalmest ligikaudu 150 m edelasse jääb arheoloogiamälestis Kivikalme reg nr 12706.

Ajalugu

Kivikalme pärineb I aastatuhande lõpust enne meie aega või meie aja algusest. Kalme on avastatud arheoloog V. Lõugase poolt 1979. a juulis. Kalmest on proovišurfiga 1979. a oktoobris leitud savinõukild. Kalme on lagedaks raiutud 1979. a kevadtalvel maaparandustöödeks ettevalmistuse käigus. On võetud riikliku kaitse alla esmalt 1979. aastal. Mälestisele on koostanud passi 1979. a sügisel arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.