Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 12706
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 223-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 26.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Mihkel Koppel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 15.04.2014.

Mälestise kirjeldus


Kalme paikneb kagu-loode-suunalisel ovaalsel künkal. Künka nõlvad on lauged. Küngas on tugevasti kamardunud paekruusaküngas, milles leidub üksikuid pae- ja raudkive. Kamarakihis on umbes 25-30 cm paksuselt tumedam muld, mille all paikneb heledam kruus. Proovišurfidega, mis tehti 1979. a paaris kohas kontrollides ei kohatud tihedamat kiviladet. (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 02.06.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme paikneb endise jaotuse järgi Valjala kihelkonnas. Kivikalme asub Kalli-Tõnija teest ligikaudu 170 m kagu pool, avatud maastikul. Kivikalmest ligikaudu 140 m kirdesse jääb arheoloogiamälestis kivikalme reg nr 12704.

Sisestatud: 15.04.2014.

Mälestise ajalugu


Kalme võib dateerida I aastatuhande I poolde. Kivikalmet nimetusega „Tiiulinna“ Kalli külas märgitakse kalmena esmakordselt 1924. a „Saaremaa ja Muhu muinasjäänustes“, lk 118 (Alice Karu Valjala kihelkonna kirjelduse põhjal). Samas mainitakse, et kalmest ei teata midagi leitud olevat. Et koht on just seesama kalme, seda kinnitas passi koostajale, arheoloog V. Lõugasele, ka kunagine Loete talu elanik Hilda Sepp (sündinud 1909). Ka Ure talu vanaperenaine viis arheoloogid sama künka juurde ja kinnitas selle olevat „Tiiulinn“. Ta mäletas oma lapsepõlvest, et sellel kalmel olla kord kaevanud Valjala õpetaja Pabst mitme mehega ja otsinud vanu asju. Võimalik, et siin olnud mingi kindla ja selge konstruktsiooniga kivikalme, mida siitkandi inimesed nimetasid „linnaks“. Mälestisele on koostanud passi 1979. a oktoobris arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 15.04.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 15.04.2014.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 15.04.2014.