Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kivikalme on põhiplaanilt ümmargune, läbimõõduga 7-8 m, kõrgus ümbritsevast maapinnast ligikaudu 0,7 m. Keskelt on kalme lage, tugevasti kamardunud. Äärtesse, eriti kirde-, kagu- ja lääneküljele on toodud kive, mis on vaid nõrgalt kamardunud. Pealetoodud kividel kasvavad kadakapõõsad ning vähesel määral lehtpuuvõsa. Mingeid kivikonstruktsioone läbi kamarakihi ei paista. Kalmele on põllukive pealetoodud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme reg nr 12741 asub Tõnija külas, Tõnija-Rõõsa test lõuna pool kadakasel karjamaal, kus asub teisigi kivikalmeid (mälestised reg nr 12736,12739,12740,12742) ning muinaspõldude jäänuseid (mälestis reg nr 12757). Ala kannab ajaloolist nimetust Hiiepõllud. Kalme jääb selle ala loodepoolsesse ossa. Kalmet ümbritsevad igast küljest mõnekümne meetri kaugusele jäävad kivikirstkalmed ning põllukivihunnikud. Kalme asub ümbruskonnas suhteliselt kõrgel alal.

Ajalugu

Kivikalme pärineb I aastatuhandest eKr või meie ajaarvamise algusest. Kivikalmet ei ole maininud A. Karu oma 1922. aastal koostatud Valjala kihelkonna kirjelduses ning seda ei ole kantud ka sealsele plaanile (lk 41). Kalmet šurfiti 1995. aasta kevadel mälestise passi koostamise ajal. Šurfi mõõtmed olid 0,6 x 0,6 m, sügavus 0,7 m. Leiti tihedalt pakitud raud- ja paekive, millest osa olid tuld saanud. Muld kivide vahel oli ühtlaselt mustjaspruun. Leiti nii põlenud kui ka põletamata luukilde ning väikeseid keraamikakilde. Tegemist on kivikirstkalmega. Mälestisele on koostanud passi 1996. aasta mais arheoloog Marika Mägi-Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.