Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kivikalme on põhiplaanilt ümmargune, läbimõõduga 17,5-18 m, kõrgus seljandikust umbes 80 cm, ümbritsevast maapinnast kuni 1,4 m. Pealt on kalme lage ja lame, tugevasti kamardunud, kamarakihi all on kohati tunda kive. Kalme kirde- ning edelapoolsetesse servadesse on lükatud mõningal määral suuremaid pae- ja raudkive. Kalme kaguserv, kus seljandik jätkub, on laugjam, kuid kalme ümar serv on seal selgesti näha. Võimalikke kivimüüre ei täheldatud. Välja arvatud vähesed servade vastu lükatud kivid on kalme heas seisukorras (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Valjala kihelkonnas. Kivikalme paikneb Tõnija külas, Tõnija-Rõõsa teest jääb kalme põhja poole, haruteest lääne poole. Kivikalme asub seljandikul, millel on ridamisi kalmeid (mälestised reg nr 12752; 12753; 12755; 12756). Kõnealune Kivikalme asub seljandiku kagupoolses otsas. Seljandik jätkub kagu suunas veel 18 m ulatuses, lisaks on seljandiku otsa vastu lükatud 8 m ulatuses kõrge hunnik suuri raudkive.

Ajalugu

Kalme pärineb I aastatuhandest eKr või meie ajaarvamise algusest. Passi koostamise käigus , 1995. a tehti šurf kalme keskpunktist 3 m lääne poole (suurus 0,9 x 0,6 m, sügavus 0,45 m). Kohe kamarakihi all paljandusid intensiivselt musta mullaga pakitud rusikasuurused ning veidi suuremad pae- ja raudkivid. Leidudena saadi põletamata luid ning ühe arvatavasti eelrooma rauaajast pärineva keraamika killu (asuvad Ajaloo Instituudis). Tegemist on kivikirstkalmega. Mälestisele on koostanud passi 1995. aasta novembris arheoloog Marika Mägi-Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.