12759 Linnus
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Linnus |
---|---|
Mälestise registri number | 12759 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 07.01.1998 |
Registreeritud | 07.01.1998 |
X-koordinaat | 429524.00 |
Y-koordinaat | 6473894.41 |
Mälestise vana number | 752 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(9)
Paikvaatluse kuupäev: 18.08.22
Menetleja: Saaremaa nõunik, Liis Koppel
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.
|
Kirjeldused(8)
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. |
Kirjeldus Maalinn on savist, mullast ja kiviklibust kuhjatud rajatis, mis on ehitatud loomulikule maakühmule. Välimine vall on peamiselt mullast ja kiviklibust, sisemine ainult kiviklibust. Välimise valli suurus on 120 x 110 m, maalinna põhi ehk õu on ovaalne, 86 x 48 m. Õueosa on nõos, seal asus kaev mis oli seest kividega vooderdatud. Maalinnal on eesvall umbes 150 m kaugusel, tänaseks mattunud kadakapöösastikku. |
Asukoha kirjeldus Maalinn asub Valjala kirikust 700 m edelas, lagedal karjamaal - mis on kattunud kadakaväljadega. Maalinn on rajatud soosaarele, mida maalinna kasutamise ajal kaitses soo ja jõgi. Ligipääs maalinnale kulgeb Valjala-Kallemäe kõrvalmaanteelt mööda kruusateed. |
Ajalugu Maalinn pärineb 13. sajandist ja on tuntud läbi 1227. aasta talvel peetud lahingu, kus alistati viimased saarlased. 1227. a talvel võtsid Riia piiskop, ordu ja nende abiväed ette Saaremaa lõpliku alistamise katse. Sellest sõjakäigust kirjutab Henriku Liivimaa kroonika. Peale Valjala alistamist näidati vastupanu ka Kaarma maalinnas, mis samuti alistati. |
Kaitsevööndi ulatus Vaata lisa 1. mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi kavandatavad piirid. |
Meedia http://et.wikipedia.org/wiki/Valjala_maalinn |
Meedia Saarte Hääl 26.04.2014, Ivika Laaneti artikkel "Valjala talgud maalinnal" |
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |