12762 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
| Mälestise nimi | Kultusekivi |
|---|---|
| Mälestise registri number | 12762 |
| Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
| Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
| Arvel | 07.01.1998 |
| Registreeritud | 07.01.1998 |
| X-koordinaat | 433950.51 |
| Y-koordinaat | 6477194.99 |
| Mälestise vana number | 181-k |
| Ava kaardil | |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 26.10.10
Menetleja: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Mihkel Koppel
|
Märksõna(3)
|
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
|
Mälestise tunnus Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses. |
|
Kirjeldus Kirjeldatav kivi on suurem kivi, mille harjal on kolm selget kunstlikku lohku. Kultusekivi pinnal on pikad „vorbid“ ning tema lääneotsas on sujuvalt lauge (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal). |
|
Asukoha kirjeldus Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Valjala kihelkonnas. Kultusekivi paikneb Valjala-Laimjala tee (nr 21157) ja Tõnija-Veeriku tee (nr 21158) teedekolmnurgas avatud maastikul. Maapind kivi juures kerkib lääne poole ja alaneb ida poole. Ümbruses mitmed suured kivid. Kultusekivist reg nr 12762 kagu pool asub arheoloogiamälestis kultusekivi reg nr 12763. |
|
Ajalugu Kivi on kasutaud kultusekivina I aastatuhandel eKr ja I aastatuhandel. Kivi on esmakordselt registreeritud arheoloog V. Lõugase poolt 10. augustil 1981. a. Mälestisele on koostanud passi 1981. a augustis arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal). |
|
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. |
|
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |