Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 12766
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 2724
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.05.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Anu Lillak

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 22.01.2013.

Mälestise kirjeldus


Kalme on nelinurkse põhiplaaniga, veidi piklik kirde-edela suunas. Selles suunas on pikkus 50 m, laius loode-kagu suunas 40 m. Kalme loode ja põhjaots on ümbritsevast maapinnast 0,3-0,5 m kõrgem. Kogu kalme ulatuses esineb suuri raudkive, mis enamasti kaetud murukamaraga, kalme loode ja edelaossa on juurde toodud suuri kive, mille tulemusel on kalme laius osaliselt muutunud. Kalme kagukülg on 5 meetri laiuselt lõhutud 1970. a. Kalmel kasvavad puud ja põõsad.

Sisestatud: 27.12.2006.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Kodavere kihelkonnas. Kalme paikneb Aovere-Kallaste-Omedu maanteest loode pool.

Sisestatud: 22.01.2013.

Mälestise ajalugu


Otsustades kalmest saadud leidude, samuti tema sisekonstruktsiooni järgi on kalme rajatud I aastatuhande I poolel, kuid tema põhiline kasutusaeg peaks langema I aastatuhande II poolde. Kalme kohta pärineb esimene arheoloogiline teave aastast 1970. Rahvasuus on kalme tuntud rootsiaegse matusepaigana, mille olevad hoidnud alles kunagine Alatskivi mõisnik. 1971. aastal kohta inspekteerides leiti siit rohkesti põlenud inimluid ja jämedama liiva segusest savist valmistatud nõu kild. 1972. aastal teostati idapoolses osas vähemad kaevamised M. Auna juhatusel.

Mälestis on riikliku kaitse alla võetud 1973. a.

Sisestatud: 12.07.2010.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 19.03.2015.