Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Kalevipoja säng"
Mälestise registri number 12784
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1629
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(10)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 25.07.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Anu Lillak

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 19.01.2013.

Mälestise kirjeldus


Linnus asub loode-kagusuunalises sügavas jääsulavee äravoolu orus paikneval, oruga samas suunas piklikul, 10-15 m kõrgusel järsunõlvalisel seljakul. Linnuse kirdejalamil voolab Alatskivi jõgi.
Linnuse õue pindala on ligikaudu 2200 ruutmeetrit, õue pikkus otsavallide sisejalamilt arvatuna 85 m, laius 23-30 m. Kagupoolse otsavalli kõrgus siseküljel on 1,8 m, loodepoolsel vallil 1,4 m. Linnuse õuepind on võrdlemisi tasane.

Sisestatud: 26.12.2006.

Mälestise ajalugu


Linnamäge on kirjeldanud 1921. a A. Tiitsmaa Kodavere kihelkonna kirjelduses. 1953. aastal tehti linnuse loodepooldses osas väiksed proovikaevamised H. Moora juhtimisel. Leidudena saadi siit rauast noaots, noa katke ja savinõukilde. 1968, 1969 ja 1970 uuriti linnust põhjalikumalt ja tehti kindlaks, et õue keskosas on kultuurkiht enamasti hävinenud, olles vaid 10 cm paksune. Mõnevõrra oli see paksem loodepoolses osas. Leiumaterjalis on esikohal savinõukillud, leiti ka kedral valmistatud nõude kilde. Samuti leiti luust nooleots, rauast viskeodaots, noakatkeid. Ehitusjäänustest on märkimisväärsem linnuse hilisemasse kasutusperioodi kuuluva kividest ahju rusud.

Linnuse varasem asustusjärk kuulub varasses metalliaega, põhiliseks kasutusajaks on olnud aga I aastatuhande lõpusajandid ja II aastatuhande algus.

Sisestatud: 12.07.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967)

Sisestatud: 19.01.2013.

Aruanded


Konsa, M. 1998. Aruanne arheoloogilisest järelevalvest Alatskivi vallas muistise nr 1629 (linnamägi „Kalevipoja säng“) kaitsevööndisse planeeritava tiigi alal.

Sisestatud: 08.01.1998.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 19.03.2015.