Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Peedu Kerikmägi"
Mälestise registri number 12788
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1628
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 19.04.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1. Arheoloogiline kultuurkiht.
2. Inimtekkelised maastikuvormid.
3. Kirjalikult fikseeritud rahvapärimus.

Sisestatud: 31.10.2008.

Mälestise kirjeldus


Linnamäeks oleva oos koosneb liivast ja kruusast, mäe nõlvadel kasvavad kuused ja männid.
Linnamäe nõlvu on kaevatud järsemaks. Linnusena kasutatud seljakuosa on ülejäänud oosist mõlemas otsas eraldatud kraaviga. Peedu Kerikmägi on Eesti üks väiksemaid linnuseid, õuepindala on vaid 650 m2, õuepinna pikkus 48 m, suurim laius 17 m. Linnuse loodenõlva kõrgus ümbritsevast maapinnast on 11-12 m, kagunõlval 15-16 m. Õuepind on algselt olnud veidi kumer, mis tasandati 20. sajandi alguses peoplatsiks, mille käigus hävitati suur osa linnuse õue keskosa kultuurkihist.

Sisestatud: 31.10.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Peedu linnamägi asub Elva jõe ürgorus kirdest edelasse kulgeva vallseljaku kõrgemas edelaosas, Elva jõest ligi 50 m loodes.

Sisestatud: 31.10.2008.

Mälestise ajalugu


Peedu Kerikmäe kohta on avaldatud arvukalt pikemaid ja lühemaid kirjutisi. Linnust on kirjeldatud Nõo kihelkonna muististe kirjelduses 1921. aastal. Põhjalikuma käsitluse on 1939. aastal avaldanud Harri Moora.
Peedu Kerikmägi oli esimene linnus Eestis, kus teostati ulatuslikumaid arheoloogilisi kaevamisi (1936 H. Moora, A. Vassar ja E. Ariste juhatamisel). Esimene kaevand rajati linnuse õue kirdeotsa ja idaäärele ning toona metsast vabale idanõlvale. Teine, väike kaevand paiknes muistise loodeserval ja kolmas kagunõlval. Kokku on linnuse õuepinnast läbi uuritud u 60 m2, koos nõlvakaevanditega aga üle 100 m2.
Kaevamistega tehti kindlaks, et linnusel säilinud kultuurkihi paksus oli 10-60 cm. Kultuurkihi värvus oli intensiivselt must, rohkesti esines väikesi söetükikesi ning põlenud kivipurdu. Linnuse kultuurkihis võis eraldada vähemalt kaks järku. Kaevamistelt saadud leiumaterjalis on valdavalt ülekaalus I aastatuhande teisel poolel Kagu-Eesti linnustes ja asulates kasutusel olnud iseloomulik jämeda kivipurruga koredapinnaline keraamika. On leitud mõned killud ka nn näpiornamendiga nõudest. Samuti on saadud riibitud või tekstiilivajutustega kaetud savinõukilde. Muu leiumaterjali hulgas on üksikuid mõõgaosi (käepideme nupp, tupeotsa ääris, kanderihmahoidja), kiskudega luust nooleots, nuge, luust ja savist värtnaketri, rullitud otstega rauast hoburaudsõlg. Palju leiti ka kõrge rauasisaldusega šlakitükke. Leiti ka hobuse, veise, kodu- ja metsseal, põdra, kopra, karu ja ilvese luid.
Leidude põhjal kuulub Peedu linnamäe varasem kasutusetapp pronksiaja lõppu ja rauaaja algusesse. Linnuse põhiline kasutusaeg jääb siiski 6.-11. sajandisse.
Linnus võeti riikliku kaitse alla 1964. aastal.

Sisestatud: 31.10.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 31.10.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 19.03.2015.