Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Mälestise kirjeldus

Kalmistu paikneb kruusasel moreenseljandikul, millest põhjapoolne osa on tee-ehituse käigus läbi lõigatud ning osa kalmistust seeläbi hävitatud. Praegu allesoleva kalmistuala suuruseks on põhja-lõuna suunas u 30 m, ida-lääne suunas u 50 m. Künka idanõlv on järsem, läänenõlv laugem. Kogu kalmistuala on pikka aega olnud põllumajanduslikult kasutuses ning seega on kultuurkihi ülemised horisondid läbi küntud. Kevad- ja sügiskünniajal võib põllutööde käigus välja tulla inimluid.

Mälestise asukoha kirjeldus

Võnnu-Reola tee lõunaküljel, Reola teeristist u 200 m läänes.

Mälestise ajalugu

Kalmet on kirjeldanud 1928. aastal Erlich oma Kambja kihelkonna kirjelduses, samuti on kalmet maininud 1968. aastal kodu-uurija L. Rootsmäe. Kalmet arheoloogiliselt uuritud ei ole, kuid saadud juhuleidude põhjal on kalme dateeritud 15.-18. sajandisse. Kalme on riikliku kaitse alla võetud 1979. aastal.

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise piirist.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).