Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12809
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1647
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 17.03.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Inimtekkelised lohud kivi pinnal. Kirjalikult fikseeritud rahvapärimus.

Sisestatud: 28.10.2008.

Mälestise kirjeldus


Kivi paikneb keset haritavat põllumaad. Kivi on suur ja lame, suurem osa kivist on maa sees. Kivi mõõtmeteks põhja-lõuna suunas on u 4,5 m, ida-lääne suunas u 3,7 m. Kivi põhjapoolne külg lamendub kuni maapinnani, lõuna poolt on kivi u 60 cm kõrge. Kivi lõunapoolsel nurgal 12-13 väikest lohku läbimõõduga 3-8 cm.

Sisestatud: 28.10.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi paikneb keset haritavat põldu Kullaga ja Pulli küla vahelisest teest u 25 m põhjas. Lohukivist u 350 m kirde-läänes paiknevad "Köstrimäe" kivikalmed (reg nr 12806-12808).

Sisestatud: 28.10.2008.

Mälestise ajalugu


Tegemist on lohukiviga, mis Eesti kontekstis on valdavalt dateeritud pronksiaja lõppu/rauaaja algusesse (1500 eKr – ajaarvamise algus).
Kivi on mainitud Kambja kihelkonna muististe kirjelduses 1929. aastal. Kivi võeti kaitse alla 1964. aastal.
Kivi ümbrust arheoloogiliselt uuritud ei ole.

Sisestatud: 28.10.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 28.10.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 19.03.2015.