Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Matusemägi", "Kabelimägi"
Mälestise registri number 12812
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 50-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 21.06.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 23.01.2013.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu paikneb umbes 3 m kõrgusel looduslikul liiva-kruusa künkal. Küngast on liiva ja kruusa võtmisega tugevasti kahjustatud. Aegade jooskul on varanduseotsijad mäe pealispinda kaevanud ka auke.

Sisestatud: 12.07.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Kambja kihelkonnas. Kalmistu paikneb metsas, ümbritsevast madalast maastikust esiletõusval liiva-kruusa künkal.

Sisestatud: 23.01.2013.

Mälestise ajalugu


Kohaliku rahva teadetel on Matusemäelt nii kruusavõtmisel kui varanduseotsijate tegevusega leitud rohkesti luid ja esemeid. 1981. a lõhuti mäe pealispinda kaks auku ja samal aastal teostati kalmel H. Valgu juhendamisel arheoloogilised kaevamised, mis 1982. a jätkusid.
Tegemist on keskaegse talurahvakalmistuga. Surnud on maetud enamasti 70-110 cm sügavusele, peaga suuremalt jaolt lääne ning edela pool. Leiumaterjali põhiosa moodustasid hoburaud- ja rõngassõled, mündid, noad ja sõrmused, leidus ka ripatseid, helmeid, nõelu, pandlaid ja vöörõngaid.
Leidude põhjal on kalmet intensiivselt kasutatud 15. sajandi algusest 17. sajandi lõpuni.

Sisestatud: 12.07.2010.

Aruanded


Vindi, A. 1996. Inspektsioon Kambja kihelkonna lõunaotsas asuvasse Rebase külla.

Sisestatud: 20.09.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 19.03.2015.