12840 Linnus "Alt-Laari"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Linnus "Alt-Laari" |
---|---|
Mälestise registri number | 12840 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 08.01.1998 |
Registreeritud | 08.01.1998 |
X-koordinaat | 636333.04 |
Y-koordinaat | 6463000.70 |
Mälestise vana number | 1649 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(2)
Paikvaatlused(4)
Paikvaatluse kuupäev: 25.04.12
Menetleja: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus 1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Alt-Laari linnamägi asub Saka-Kavilda ürgoru idanõlval eralduval looduslikul piirdekõrgendikul. Looduslikult on mägi hästi kaitstud. Kas ja kuipalju on inimesed nõlvu järsemaks teinud, on teadmata. |
Asukoha kirjeldus Linnus asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Nõo kihelkonnas. Linnus paikneb Elva-Puhja maanteest ligikaudu 1 km lääne pool. |
Ajalugu Savinõukildude põhjal on linnus arvatavasti olnud kasutusel I at II poolel. Alt-Laari linnusest on juttu mitmes J. Jungile saadetud kirjas, pikemalt on linnust kirjeldatud esimesena viidatud kirjas aastal 1896. Selles märgitakse, et linnus on kõrge, kuid tema õuepind on üles küntud. Kündmisel olevat välja tulnud tuhka ning põlenud kivitükke. Talu peremees olevat mäelt leidnud ühe väikese kuldraha. Veel olevat linnuselt leitud üks suur hõberaha. |
Kaitsevööndi ulatus Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967). |
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |