Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 12856
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 73-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 01.11.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inmiluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.07.2008.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on kergelt läänepoole laskuva künkanõlvaga, millel hetkel asub heinamaa. Keskagsed külakalmed on väga iseloomulikud arheloloogiamälestised Lõuna-Eestile. Valdavalt on tegemist võrlemisi tihedalt paiknevate (keskmiselt iga 3-4 km tagant) väikeste kalmistutega, kuhu on maetud 2-3 lähestikku paikneva küla surnud. Külakalmed eksisteerisid keskajal paralleelselt kiriku surnuaedadega ning ühendasid endas nii kristlikke kui paganlikke matusekombeid.

Sisestatud: 25.07.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu paikneb Sirgu külas Lembitu talust 150 m ida pool, Luunja-Kavastu teest kuni 70 m lõuna pool, läände laskuval künkanõlval.

Sisestatud: 25.07.2008.

Mälestise ajalugu


Keskaegset külakalmet on kirjeldanu A. Karu Tartu-Maarja kihelkonna kirjelduses 1921. aastal, kus mainitakse luude leidmist. Rahvapärimuses räägitakse rootsi sõdurite matusepaigast. Kalmistu alalt on teada ka kivirist, mis peaks tähistama kalmistut tervikuna. Mälestis on dateeritud laias laastus 13.-18. sajandisse.

Sisestatud: 25.07.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist või väliskontuurist.

Sisestatud: 25.07.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 17.03.2015.