Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 12859
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 01.11.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.07.2008.

Mälestise kirjeldus


Külakalmistu kuulub üht kompleksi koos asulakohaga (reg nr 12858). Antud kohast on leitud nii asulakohale iseloomulikku kultuurkihti kui ka kalmele viitavaid leide.
Keskaegsed külakalmed on väga iseloomulikud arheoloogiamälestised Lõuna-Eestile. Valdavalt on tegemist võrdlemisi tihedalt paiknevate (keskmiselt iga 3-4 km tagant) väikeste kalmistutega, kuhu on maetud 2-3 lähestikku paikneva küla surnud. Külakalmed eksisteerisid keskajal paralleelselt kiriku surnuaedadega ning ühendasid endas nii kristlikke kui paganlikke matusekombeid. Kuna külakalmed paiknevad väga sageli teede ääres, siis on erinevate tee-ehitustega rikutud ka nende kultuurkihti.

Sisestatud: 25.07.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestised paiknevad Sääsekõrva külas Auka talust 310-370 m edelas, Luunja-Kavastu tee lõunaküljel, teest kuni 60 m kaugusel, jõe suunas langeval põllul.

Sisestatud: 25.07.2008.

Mälestise ajalugu


Külakalmistut on kirjeldanud 1921. aastal A. Karu Tartu-Maarja kihelkonna arheoloogiamälestiste kirjelduses. Kalmistu alalt on korduvalt leitud luid ja esemeid. Kalmistu on dateeritud 13.-18. sajandisse.

Sisestatud: 25.07.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 25.07.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 17.03.2015.