Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu ja hiiekoht "Pähnimägi"
Mälestise registri number 12864
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 24.10.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(5)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Hiiekoht, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi, inimluude ning kirjalikult fikseeritud suulise rahvapärimuse olemasolu.

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on põldude keskel paikneva peamiselt vanadest pärnadest koosneva puudesaluga. Pärnade all leidub rohkelt suuremaid raudkive, mis osaliselt kuuluvad kivikalmele, kuid ilmselt on kive ka põllu pealt juurde toodud. Terve rida pärnapuid paiknevad väga regulaarselt ning on arvatavasti sinna istutatud, mitte loomulikult kasvanud.

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kastre mõisa juures olevast Võõbste teelahkmest u 300 meetrit kagu pool ning Laari talust u 150 meetrit lõunapool asuvas põllupealses puudesalus.

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise ajalugu


Pähnimäel on säilinud kümmekond põlist pärna. Suurem osa vanadest pärnadest saeti maha II maailmasõja ajal. Muistist arheoloogiliselt uuritud ei ole, kuid pinnalt korjega on sealt leitud põlenud inimluude fragmente. Muistis on dateeritud II aastatuhandesse.

Sisestatud: 30.01.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967).

Sisestatud: 19.01.2013.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 17.03.2015.