Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kiviaja asulakoht "Akali"
Mälestise registri number 12865
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1653
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.04.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 19.01.2013.

Mälestise kirjeldus


Asula tekkimise ajal on turvaskatte pind ümbritseval alal olnud u 2,5 m madalamal kui praegu. Vastavalt sellele on kühm ümbrusega võrreldes ulatunud kuni 3 m kõrgusele. Asula on tekkinud kühmu kirdejalamile ajal, mil see hakkas juba soostuma. Kultuurkihis on seal turbamuld, seda katab mustjas turvas, selle peal pruunikas turvas. Leidude esinemistihedust ja omaaegset pinnareljeefi arvestades teht kindlaks asula umbkaudsed piirid. Kultuurkiht hõlmab kirde-edela suunas ca 170 m pikkuse ja loode-kagu suunas ca 110 m laiuse ala, pindalaga umbes 17 000 m². Kogu see territoorium ei olnud aga korraga asustatud. Algselt on asula paiknenud kühmu jõepoolsel jalamil, jäädes jõest 30-40 m kaugusele. Põhjavete tõustes, millega kaasnes turba kasvamine, on asula järk-järgult nihkunud kühmu nõlva mööda kõrgemale. Asula kirdeosas on kultuurkiht nähtavasti kiiresti turbaga kattunud, mistõttu seal on säilinud luu-ja sarvesemed ning osteoloogiline materjal; kühmu kõrgemal osal, kus turvas on tekkinud aeglasemalt või üldse puudub, luuainest säilinud ei ole.

Asula territooriumi sellist nihkumist tõendab eri vanusega keraaika ja leidude paiknemine kultuurkihis. Vanimaks keraamikaks on siin nn Narva tüüpi keraamika, mida esineb ainult kühmu kirdenõlval kultuurkihi sügavamaks osas. Sellele järgneb tüüpiline kammkeraamika, mis paikneb osalt eelmisega segamini, keskmiselt aga veidi kõrgemal. Hiline kammkeraamika omakorda paikneb tüüpilisest kammkeraamikast keskmiselt veidi kõrgemal ja on levinud kogu asula territooriumil, välja arvatud osad, kus kultuurkiht asub kõige sügavamal. Asula edelaosas oli seda keraamikat aga väga hõredalt. Varajast nöör- ka tekstiilkeraamikat on leitud suhteliselt vähe. Leviku järgi otsustades näib see olevat niisama vana kui hilise kammkeraamika hilisem järk. Viimasele on kronoloogiliselt järgnenud hiline nöörkeraamika ja sellega samast materjalist valmistatud tekstiilkeraamika, mis on tihedamalt leivinud asula keskosas, kus ta paikned kammkeraamikast keskmiselt kõrgemal. Veelgi hilisem, varase metalliaja keraamika, on levinud asula edelapoolses osas, kus ta paikneb kultuurkihi kõige ülemistes horisontides. Asula edelaosast on leitud vähesel määral ka II aastatuhande 1. poolest pärinevat kedrakeraamikat.

Muu leiumaterjali hulgas esineb 112 kivitalba, poolik kivivasar, ca 215 lihvimiskivitükki, 82 tulekivist ja 7 luust nooleotsa, 7 tulekivist ja 2 luust heiteodaotsa. Tulekivist on valmistatud kõõvitsaid, noakesi, teravikke, uuritsaid ja üksikuid survitsaid. Ca 200 tulekivieseme ja nende katkendi otstarve ei ole selge. Luu- ja sarvesemete seas on harpuuni- ja ahinugotste ning õngekonksude katkendeid, sarvtalbu, luupeitleid, tuur ning mitmesuguse kujuga naaskleid, nõelu ja ludasid. Leitud merevaigutükid on enamikus ripatsiteks töödeldud, üks neist on aga linnukujukese katkend. On leitud ka mõned savist inim- ja luust loomakujukesed, kiltkivist rõnga tükk, mõned kivist ja luuplaadist ripatsid ning kümmekond loomahammastest ripatsit.

Leitud on ka paar lihtsat leeaset. Kuna kive esineb asula ümbruses väga vähe, siis on enamik leeasemeid olnud nähtavasti kivideta mida tõendab süte esinemine kultuurkihis paljudes kohtades. Asula kirdeosas oli kultuurkihi kõrgemas osas laiemal ala õhuke, kuid pidev söe-ja tuhakiht, mis võib-olla on jäänud asula seda osa millalgi tabanud tulekahjust. Asula territooriumilt on leitud ka inimkolju tükke, mis osutavad sellele, et sinna on maetud surnuid.

Sisestatud: 12.07.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Akali asulakoht paikneb Tartu maakonnas Emajõe suudmealal Akali jõe edelakaldal, selle Emajõest hargnemise kohalt ca 2 km kagu pool.

Sisestatud: 06.07.2010.

Mälestise ajalugu


Juurviljaaia harimisel oli kühmu kõrgemalt osalt ammugi leitud keraamikat ja muuseas ka pronksesemeid, millele aga ei pööratud erilist tähelepanu. 1937. a leiti juurviljaaia ja jõe vaheliselt alalt turbavõtmisel kammkeraamikat, millest näidiseid viidi Tartu Ülikooli arheoloogiamuuseumi. 1938. a korraldas Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinet asulakohal R. Indreko juhtimisel proovikaevamised, kus kaevati 4 šurfi, ja 1939. a ulatuslikumad kaevamised, kus uuriti läbi 8 kaevandit. 1949.-1952. a jätkas kaevamisi ENSV TA Ajaloo Instituudi arheoloogia sektor L. Jaanitsa juhatusel. Uuriti läbi 11 kaevandit. Viimased, täiendavad kaevamised korraldas sama asutus 1966. a, mil uuriti veel kaht kaevandit. Kokku on asulal läbi kaevatud 642 m², kusjuures on saadud ca 30600 savinõutükki, 1655 kivieset (sealhulgas 1255 eset tulekivist), 280 luu-ja sarveset, 55 merevaigutükki, 11 savieset ja 1360 tulekivikildu. Lisaks sellel on asulast rohkesti osteoloogilist materjali.

Akali asulakohal on elatud alates III aastatuhande keskosast kuni umbes I aastatuhande esimese pooleni e.m.a. Riikliku kaitse alla võetud 1964. a.

Sisestatud: 12.07.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967).

Sisestatud: 19.01.2013.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 17.03.2015.