Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kiviaja asulakoht "Kullamägi"
Mälestise registri number 12866
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1654
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.04.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 19.01.2013.

Mälestise kirjeldus


Asula pindala on ca 5 - 7000 m². Sellel asulal on palju ühiseid jooni temast 2,5 km ida pool paiknenud Akkali asulaga, kuid sellega võrreldes on Kullamägi tekkinud hiljem ning on tunduvalt vaesem leidudes, iseäranis luumaterjalist. On tõenäoline, et Kullamäe asulakoht on vahete-vahel olnud maha jäetud ja siis jälle uuesti asustatud.

Asula olemasolu ajal on kühm ulatunud ümbritsevast soost tunduvalt kõrgemale kui praegu ja on olnud tunduvalt kuivem. Kultuurkihis on tumehall liiv, mis asub heledal liival ja on kühmu nõlvadel kaetud turbaga, kühmu lael aga ainult kamaraga. Kultuurkihi paksus kühmu kirdeotsa jõepoolsel nõlval on 50-60 cm, mujal väiksem. Arheoloogiliste kaevamiste käigus saadud leidude esinemistihedust ja turba all oleva liivapinna reljeefi arvestades tehti kindlaks kultuurkihi umbkaudsed piirid. Kultuurkiht hõlmab edela-kirde suunas 170-180 m pikkuse ja loode-kagu suunas 80-90 m laiuse ala, pindalaga umbes 10 000 m². Kogu see territoorium ei olnud aga korraga asustatud. Algselt on asula paiknenud peamiselt kühmu jõepoolsel nõlval, mis tol ajal ei olnud veel turbaga kaetud. Turbakatte paksenedes ja kühmu nõlva mööda kõrgemale kasvades on asulagi nihkunud järk-järgult kõrgemale ja lõpuks on see olnud üksnes kühmu lael.

Seda tõendab eri vanusega leidude, iseäranis keraamika paiknemine kultuurkihis. Asula vanimaks keraamikaks on kammkeraamika, mis savikoostise ja ornamentika järgi jaguneb kahte rühma: tüüpiliseks ehk varasemaks ja hiliseks kammkeraamikaks. Mõlemaid esines kogu asula territooriumil (kühmu lael ja kagunõlval küll suhteliselt vähe), kusjuures tüüpiline kammkeraamika oma enamikus asus kultuurkihis sügavamal kui hiline kammkeraamika. Hilise kammkeraamika olemasolu lõppjärgul hakati asulas kasutama varajast tekstiilkeraamikat. Seda leiti eriti rohkesti kühmu loodenõlva ja kirdeosa kaevanditest, kus sel ajal ilmselt oli paiknenud asula keskne osa. Umbes samast ajast on pärit üksikuid varase nöörkeraamika killud. Järgmisel etapil on asulas valmistatud paralleelselt nii hilist nöörkeraamikat kui ka samasuguse savikoostise ja põletusega tekstiilkeraamikat. Mainitud keraamika on enamasti juba kühmu edelaosa kaevanditest. Asula hilisemad savinõud kuuluvad varasesse metalliaega. Need on eelmistega võrreldes tugevasti põletatud, savikoostises on rohkesti jämedat kivipudru, välispinnad on kas riibitud, tekstiilijälgedega või tasandatud. Sellist keraamikat leiti peamiselt kühmu kõrgema osa kaevanditest.

Kiviesemetes hulgas väärivad tähelepanu kahe silmaga kirve katkendid. Üks neist on lihtsa kujuga eksemplari kannaosa, kuna teine on liiga väike katkend selleks, et tema kuju määrata. Leiti ka 17 kivitalba ja nende katkendit, üks neist õõnesteraga. Tulekiviesemetest leiti 9 nooleotsa, mis enamikus on teravovaalse kujuga, ainult üks on piklik-kolmnurkne, sirge alusega. Kahe suurema tulekivieseme katkendid on aga nähtavasti pärit heiteodaotstest. Muude tulekiviesemete hulgas on kõõvitsaid (ca 65), noakesi (ca 35), teravikke (ca 15), uuritsaid (ca 15). Esineb ka üksikuid survitsaid. Ülejäänud tulekiviesemed on kas liiga väikesed katkendid või liiga ebamäärased, selleks et nende otstarvet määrata.

Kristallilistest kiviliikidest esemed kujutavad enesest peamiselt lihvimiskivide katkendeid. Ühe väikese kivipulga tükk sisselihvitud soonega otsal on võib-olla katkend võrguvihist.

Asula ainsad luuesemed on mõlemad katkendlikud, üks on pärit nähtavasti nuppotsaga nõelast, teine mingi eseme lapikust otsast.

Sisestatud: 06.07.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kullamäe asula asub Tartu maakonnas Emajõe suudmealal Akali jõe hargnemiskohast ca 2,5 km edela pool, soost vaevumärgatavalt esile tõusval kühmul (rahvasuus Kullamägi), mis asub Emajõe kaldast ca 180 m lõunas. Asulakoht ja selle ümbrus on tugevasti võsastunud.

Sisestatud: 06.07.2010.

Mälestise ajalugu


Kullamäel on elatud alates III aastatuhande teisest poolest kuni umbes I aastatuhande esimese pooleni eKr. 1939. a kaevas R. Indreko kühmule ja selle ümbrusesse 7 väikest šurfi, kust saadi 29 savinõukildu, tulekivist kõõvits, kivitahk ja mõned kivikillud. 1951. ja 1952. aastal korraldas ENSV TA Ajaloo Instituudi arheoloogia sektor Kullamäel arheoloogilised kaevamised, mida juhatas L. Jaanits. Asula iseloomu ja ulatuse selgitamiseks kaevati kühmul ja selle ümbruses 14 eri kohas kogupindala 224 m², kusjuures saadi 5289 savinõutükki, 266 kivieset (sh 182 tulekivist), 2 luueset. 3 merevaigutükki ja 373 tulekivikildu.

Sisestatud: 06.07.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967).

Sisestatud: 19.01.2013.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 17.03.2015.