Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Lingutusmägi"
Mälestise registri number 12869
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1651
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 23.10.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.
3) Kirjalikult fikseeritud rahvapärimus.

Sisestatud: 03.03.2008.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on edela-kirde suunalise pikliku moreenseljandikuga, mis tõuseb laugjalt edelast kirde suunas. Linnusel puuduvad vallid ning muud inimtekkelistele kaitserajatistele viitavad tunnused. Samuti ei ole linnuselt seni veel avastatud kultuurkihti. Linnuse õuealal on ilmselt varasematel aegadel küntud ka põldu. Mälestisel kasvab segamets, valdavalt kased ja kuused.

Sisestatud: 03.03.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus paikneb Melliste külas Melliste paisjärve edelaotsast u 30 m edelas algaval moreenseljandikul, mille pikkus on u 240 m.

Sisestatud: 03.03.2008.

Mälestise ajalugu


Linnust arheoloogiliselt kaevatud ei ole, kuid ilmselt on tegemist I aastatuhande lõpu - II aastatuhande alguse linnusega.

Sisestatud: 03.03.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 03.03.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 17.03.2015.