Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 12873
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 8-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 23.10.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.01.2013.

Mälestise kirjeldus


I kalme asub Paabuta talust sadakond meetrit ida pool, Pokale minevast teest 4-5 meetrit lõuna pool. Kalme kujutab endast 20 m läbimõõduga rohtunud küngast, millest paistavad välja suured raudkivid. Need on ilmselt tarandi müürikivid, mis jäeti kaevamiste ajal paigale. Kalme keskel om põhja-lõuna suunas kalme pinnast kõrgemale tõusev mullast vall, mis on ilmselt kaevamiste käigus sinna kuhjatud. Kõikjal kalme servades on lahtisi kive, mis osalt põllult veetud, osalt arvatavasti kaevamiste jooksul kõrvale visatud.

II kalme asub eelmisest 80 m kagu pool. Suur osa kalmest on põlluharimisega lõhutud. Alles on loode-kagusuunaline piklik kivine ala mõõtmetega 10 x 5 m, mis tõuseb 30-40 cm põllupinnast kõrgemale. ka siia on põllult mõned lahtised kivid peale toodud.

III kalme asub eelmisest umbes 200 m kagu pool, jäädes sadakonna meetri pikkuse loode-kagu suunas kulgeva põllukive täis loobitud vana põllupeenra loodepoolsele otsale. Kalme täpset suurust on raske määrata, kunda teda katavad põllult peale veetud lahtised kivid, mis äärtel moodustavad kõrge valli. Ka keskosas on rohkesti väikseid kive. Nende vahelt paistab aga kohati sügavamal kamara sees olevaid suuremaid kive, mis kuuluvad kalme kivivarele. Kalme ligilähedased mõõtmed on põhja-lõuna suunas 30 m ja lääne-ida suunas 15 m. Arvatavasti on servad künniga tublisti lõhutud.

IV kalme asub eelmisest sadakond meetrit edelas. Kalme asub põllus loode-kagusuunalisel ovaalsel looduslikul künkal, mille servad on ära küntud. Künka mõõtmed on praegu loode-kagu suunas 15 m ja vastassuunas 10 m. Siia on rohkesti veetud põllult kive, mis katavad kalme kivivare peaaegu kõikjal. Eriti palju on väikeseid sammaldunud kive künka keskel. Ainult kohati on näga sügaval sees istuvaid suuremaid kive. Üksikuid suuemaid kive on põllus kalmest lääne ja ida pool, mis võivad samuti kuuluda kalme lõhutud kivivarele. Ka künka kaguotsa juures on mõned suured kivid, kuid need asuvad pinnal.

Sisestatud: 12.07.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Mäletjärve küla talud asuvad reas kahel pool edela-kirdesuunalist sügavat orgu, mille põhjas asuvad ojakestega ühendatud Mäletjärve veskijärv ja Lavatse järv. Kalmed asuvad selle oru lõunapoolsel kõrgel kaldal.

Sisestatud: 12.07.2010.

Mälestise ajalugu


Esimesena kirjeldatud kalme sai tuntuks juba 1940ndatel. 1942. a kaevati kalmet A.Vassara juhatusel. Kalme kaevas lõplikult läbi 1947.-1948. a E.Ariste (kaevamiste aruanded TA AI arheoloogi sektori topograafilises arhiivis). Kaevamistel saadud leiumaterja säilub TA AT arheoloogia sektoris. Kaevamistel selgus, et tegemist oli 3.sajandil rajatud tarandkalmega, mille suurus oli 14 x 15 m. Kalmes oli ainult üks tarand. Kalmest on leitud ka II aastatuhandesse kuuluvaid esemeid koos põletamata luudega. Luustikke leiti nii kaevamiste ajal kui enne seda kalme servadest. 1975. a välja tulnud luud tõendavad, et maa-alusest kalmistust on osa siin praegugi säilinud. II-IV kalme avastati 1976. a suvel koha inspekteerimisel kohalike elanike juhatuse järgi.

Kalmeid on kasutatud matmiseks siit saadud leidude järgi otsustades 3.-18. sajandini. Mälestis on esitatud kaitse alla võtmiseks 1976. a.

Sisestatud: 12.07.2010.

Aruanded


Valk, H. 1984. Mäletjärvel 16. august - 5. september 1984 toimunud arheoloogiliste kaevamiste aruanne.

Sisestatud: 28.09.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 17.03.2015.