Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht "Annemägi", "Kulbimägi"
Mälestise registri number 12874
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 23.10.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 24.01.2013.

Mälestise kirjeldus


Mägi on ümar küngas lauge lääneküljega. Kõige järsem on idakülg. Mäe suurus on umbes 50 x 50 m. Mäel on mõned kased.

Sisestatud: 12.07.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohverdamiskoht asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas.Ohverdamiskoht asub Kägara talu maal, talust 50 m lõunas ja 20-30 m Mäletjärve-Miinamõisa teest läänes. Mägi on Mäletjärve veskist 50 m läänes.

Sisestatud: 12.07.2010.

Mälestise ajalugu


Muistist on mainitud ERA 11 150. 359 (10) < Jaan Moodis. Võnnu.
Veel on ka teade AI arheoloogiasektori arhiivis: Võnnu. 106:12.
Samuti on mingil määral juttu kunagisest ohverdamisest ka tänapäeval. 1980ndate alguses tuulega murdnund üksik vana kask olevat olnud ohverdamise koht.

Mälestis dateerub II aastatuhandesse ja on kaitse alla võtmiseks esitatud 1995. a.

Sisestatud: 12.07.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967).

Sisestatud: 24.01.2013.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 17.03.2015.