Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme "Vareslepik"
Mälestise registri number 12880
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 7-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 24.10.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi, kivikonstruktsioonide ja inimluude olemasolu.

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalme paikneb keset põllumaid ning koosneb suurtest raudkividest. Kalme asub tasasel maastikul, tõustes sellest kerge kühmuna kõrgemale. Kalme mõõtmed põhja-lõuna suunas on 35 m, ida-lääne suunas 20 m, keskosa tõuseb umbes 50 cm äärtest kõrgemale. Kalme on olnud varem suurem. Tema servad on kohati ära küntud, mistõttu on kalme kuju muutunud ebamääraseks. Kalme idapoolne serv vastu teed on kühmuline, põhja ja lääneservadele on aga veetud põllult rohkesti kive. Ka kalme keskele on loobitud väiksemaid kive (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Tartu-Räpina-Värska maanteest u 200 m edelas ning Kingu talust u 400 meetrit kagus keset põldu asuvas metsatukas.

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise ajalugu


Välisilme järgi on muistis dateeritud I aastatuhande II poolde. Kivikalmele kui vanale kirikuasemele on juhtinud tähelepanu kodu-uurija L. Rootsmäe oma käsikirjalises Võnnu kihelkonna muististe ülestähenduses (käsikiri Ajaloo Instituudis). Mälestisele on koostanud 1976. a mais passi arheoloog S. Laul (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 20.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 meetrit muistise piirist.

Sisestatud: 20.11.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 17.03.2015.